Ohkama paneb sihuke saast! Loo alguses köetakse kõigi vahenditega pinget ülesse... siis järgneb optimistlik pajatus sellest, kuidas stalinismi viljastavates tingimustes Nõukogude Kodumaa üha õitseb ja õitseb... ning siis tuleb lõpp! Jutu lõpp on tobedalt argine ning jääb sihuke tunne, et justkui oleks sind petetud ning tekib veel ka sihuke tunne, et kas üldse oligi loetud tekst ulmejutt. Okay, kosmosesse nad ju lendasid, aga siiski... fantastiline olukirjeldus punapropaganda teenistuses. Ja ka kirja on see pandud piisavalt hallilt... nii et kahtlen, kas sihuke propaganda üldse oma eesmärki täitis.