Jutt algab hästi pingeliselt... liiklusmiilits märkab ilma juhita rohelist limusiini. Auto täidab küll liikluseeskirju, aga kuna juhti pole siis otsustavad liiklusmiilitsad auto siiski kinni pidada. See neil ei õnnestu! Paralleelselt hargneb ka teine plaan - noore ajakirjaniku Zoja Vinogradova esimene suurem ülesanne. Zoja peab kirjutama põhjaliku olukirjelduse insener Bobrovist, suurest nõukogude automaatikageeniusest. Jutt ongi sellest, kuidas Zoja Vinogradova mööda õitsvat nõukogude kodumaad ajab inseneri jälgi ning siis - otsekui möödaminnes - tutvub inseneri leiutistega. Suhteliselt tobe ja ettearvatav jutt, aga kahe panen selle eest et oma ajastus ja zhanris on ta täiesti korralikult tehtud... arvan et tolleaegsete lugejate jaoks võis see üsna põnev lugemine olla. Kindlasti on see tekst parem kui igasugused sama ajastu üllitised: "Leiutise saatus", "Teekond homsesse" ning "Esimesed sammud". Ilmselt oli see ka üsna populaarne lugu, sest aasta pärast esmatrükki ajakirjas avaldati jutt ka eraldi raamatuna, tõsi (ajakirja)pealkirjaga "Insener Bobrovi kadumine".