Keegi palkab palgasõduri ja palgamõrtsuka Horni Eroni peadirekstor Garth Kohlnari ära koristama. Horn saab sellega hakkama, seejärel puhkeb Eroni viie allesjäänud direktori vahel võimuvõitlus, sellest kasvab välja Eroni alamkihtide revolutsioon ja alistatud tähesüsteemide ülestõus ja lõpptulemuseks on impeeriumi kokkuvarisemine ja demokraatia võidukäik (vähemalt ajutine).
Raamatut saab minu arvates väga mitme kandi pealt vaadata. Raamatu seikluslik külg oli minu arvates hea, hästi kirjutatud ja piisavalt põnev. See kuidas Horn atendaati läbi viima läheb, selle teoks teeb ja kuidas põgeneb (eriti jäi meelde, kuidas Horn torusse sattununa pikalt arutleb selle üle, kas ta on nüüd surnud ja kuidas seda kindlaks teha) oli köitvalt ja paraja huumoriga kirjutatud. Horni edasised seiklused ja eriti alates sellest, kui ta ülestõusu etteotsa asus, oli juba skemaatilisem.
Raamatu ulmeline pool oli veidi lapsikuvõitu, aga kui teose ilmumisaastat - 1955 - arvestada, siis mitte ka ülemäära naljakas.
Aga mingi pooljumalast vanamees Wu, kes 1500 aastat juba kõigi inimkonna tegemiste niite oli tõmmanud ja arengut enda arvates õigesse suunda oli juhtinud?! No ei tea...
Ei meeldinud mulle ka eriti raamatu lõpupoole aina targutavamaks muutuvad vahekirjutised, Wu filosofeerimine ja ülestõusu etteotsa asunud Sairi lõpuheietus demokraatia ja diktatuuri üle.
No ja kõige krooniks oli autoritel vaja veel palgamõrvar Horn panna armuma direktor Wendresse (kelle isa ta raamatu alguspoole parematele jahimaadele saatis) ja kellelt ta lõpuks lausa vastuarmastustki leiab. See oli nüüd küll liig mis liig!
Vaid seiklusjutuna võttes võiksin raamatut isegi neljaga hinnata. Kui aga ulmepool, filosofeerimine ja jabur armulugu ka sinna juurde segada, siis venitab hädaga kolme välja.