Omal ajal oli see kõige esimene Jack Williamsoni jutt, mida ma üldse lugesin. Aeg võis olla kusagil 80ndate algus ning lugesin ma juttu mingist ajakirja «Junõi tehnik» 70ndate aastate numbrist. Juttu oli kohe ilmselt kärbitud ning pealkirjaks oli tal vist hoopis «Igrushki». Nüüd olen seda lugenud veel ka originaalis ja märksa korralikumas vene tõlkes.
Lugu ise on selline üsna tüüpiline kosmoseooper pisukese sotsiaalse alatooniga, selline eel-Sheckley. Jutu peategelaseks on miski ühiskonnaga mitte eriti sinapeal olev kodanik. Tõenäoliselt oli ta asotsiaal ja alkohoolik... aga see tema koduühiskond polnud nüüd kah see kõikse inimlikum. Järjekordsel põgenemisel satub viinanina ühe kollase päikese kolmandale planeedile. Planeet on karantiinmaailm, aga ega selline fakt asotsiaali peata... Üsna nõrga loo hinde kergitab väga vesiseks neljaks vaid see kena lõpp.
Jutt kuulub ka ühte sarja ning võimalik, et sarja kontekstis oleks lool rohkem jumet. Kahtlustan siiski, et mitte!