Kasutajainfo

Jack Williamson

29.04.1908-10.11.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jack Williamson ·

The Metal Man

(jutt aastast 1928)

ajakirjapublikatsioon: «Amazing Stories» 1928; detsember
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
0
1
1
0
Keskmine hinne
2.5
Arvustused (2)

Mäletan, et lühijutt «Metallmees» valmistas mulle esimesel lugemisel kunagi 96. või 97. aastal suure pettumuse. Teadsin Williamsoni varasemast ajast ju vaid jutu «Reetur» järgi, mis oli hoogne ja põneva intriigiga kosmoseooper kuldajastu parimas vaimus. Selle kõrval tundus kirjaniku trükidebüüt ikka väga kahvatu. Loo sisu võiks ju lühidalt kokku võtta nii, et geoloogiaprofessor Thomas Kelvin läheb kuskile Ladina-Ameerikasse ekspeditsioonile, puutub kuskil inimtühjas kohas kokku mingi anomaalse nähtusega, mängus on mingi kiirgus, kiiritus, raadium või mis iganes radioaktiivsus. Kokkuvõttes muutub Thomas Kelvini keha mingiks roheliseks metalliks. Professorile tähendab see mõistagi surma. Muud loos nagu ei juhtugi.

Ja tegelikult ei olegi see väga õel spoilerdamine, sest kõik see selgub enamvähem üsna loo alguses. Ometi jättis lugu nüüd, ligi 20 aastat hiljem üle lugedes märksa parema mulje. Esiteks on see 20-aastase algaja kirjamehe kohta hämmastavalt subtiilselt edasi antud: sellist lugu võinuks jutustada paaril-kolmel üsna banaalsel moel (professori minajutustus, harilik kolmandas isikus narratiiv jne), aga noor Williamson on siin üsna leidliku ja efektiloova raamjutu ümber ehitanud. Lugu algab sedastusega, et kõik on kindlasti näinud Metallmehe kuju Tyburni kolledži muuseumis ning võinud imetleda selle hämmastavat loomutruudust ja detailsust. Ja jutu teises lõigus ütleb minajutustaja, et loomulikult teavad kõik, et see kuju ongi geoloogiaprofessor Thomas Kelvin.

Edasi liigume aga tormisele California merekaldale, kus peategelane oma majakeses elab. Keset tormist ööd jääb kalda lähedal ankrusse üks laev, millelt lastakse vette paat koos kummalise kandamiga. Halvaendeline kirst pannakse peategelase tuppa maha ning seda saatvate meremeeste juht tutvustab ennast kapten McAndrewsina, ütleb, et kirstus olev mees toimetati tema laevale kolme päeva eest, ta oli maksnud korralikult ning et tema korraldused peaksid sellega olema täpselt täidetud. Seepeale meremehed lahkuvad, pööramata tähelepanu peategelase ehmatushüüdele, et «mis mõttes «mees kirstus»?»

Tuleb tunnistada, et selline algus ja raam loob päris hea ja atmosfäärika sissejuhatuse sellele muidu üsna lineaarsele loole. Pisut merritt’likule nagu Williamson ise tunnistab, mööndes, et eeskuju võttis ta A. Merritti nn. kadunud maailma tüüpi ulmelistest seikluslugudest, mida tollased pulpajakirjad menukalt avaldasid. Williamson meenutab, kuidas ta otsustas Amazing Storiesi esimesi numbreid näinuna kirjanikuks hakata. Esmalt veenis ta õde endale raha laenama, et ajakirja tellida, siis laenas onult vana Remingtoni kirjutusmasina ning asus ajakirjale kaastöid saatma.

Esimesed kolm või neli said toimetaja Hugo Gernsbackilt äraütleva vastuse, «Metallmehe» saatmisele järgnes aga vaikus. Sügisel 1928 läks aga Williamson Lääne-Texase ülikooli ning seal ta ühel sügistalvisel hommikul rohupoe aknast möödudes märkaski Amazingu detsembrinumbrit, mille kaanelt vaatas talle vastu Frank R. Pauli illustratsioon, mis kujutas Williamsoni meelest kahtlaselt täpselt tema Metallmeest. Williamson vaatas numbrisse sisse ning veendus, et tema lugu oligi ära trükitud, Gernsbacki saatesõnaga, kes võrdles seda suure Abraham Merritti enda romaaniga «Kuubassein» (The Moon Pool; 1919) ning lisas, et kui härra Williamson sarnases laadis lugusid veel kirjutaks, leiaksid need kindlasti avaldamist.

Williamson ostis kohe rohupoe ajakirjanumbritest, mida oli seal kolm, tühjaks ning tundis ennast kole hästi. Kuna ta oli mõned kuud tagasi edukalt osalenud Gernsbacki teise ajakirja Amazing Stories Quarterly juhtkirjavõistlusel, kus auhinnaline artikkel tähendas 50 dollari suurust honorari, siis kalkuleeris ta, et tekstimahult kümme korda pikema jutu eest võiks ta saada tšeki 500 dollarile (tollal üüratu summa) ning pettumus oli muidugi suur, kui tšekk lõpuks kohale jõudis. 75 dollarit: 50 juhtkirja eest ja 25 jutu eest. Kuna Williamson oli vaesest perest ja elas väga säästlikult, oli pettumus suur, aga teisalt ei heitnud ta meelt: ta oli tunnistatud kirjanikuks, teda oli võrreldud ta enda suure iidoliga ning temalt sooviti rohkem lugusid. Nii ta neid siis kirjutama hakkaski.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: