Loen imestusega eelarvustaja ammust väidet, tegemist olevat mitteulmega.
Muidugi, formaalselt on tal õigus.
Borges ei ole jutus maininud kogemuse enda oma olemist ja tulnukarööviga kaasnev on siivsalt peidetud operatsiooni, sellele eelneva ja järgneva taha. Aga võimetus liigutada, laest langev pimestav valgus, maskis tundmatu … kõik see on äravahetamiseni sarnane teiste tulnukaröövi üleelanute kirjeldusega. Kokku langeb ka operatsioonijärgne elamus – põlgus enda vastu ja valu. Tüüpiline on isegi surmaigatsus ja valuhägused unistused suremise õigetest ja parematest viisidest.
Enamiku inimeste mälestuses kaovad tasapisi surmakujutluste meenutused ja asenduvad korduvate hirmuhoogudega (tulnukate ees). Alateadvusesse tõrjutu murrab pinnale. Borges ei tõrjunud midagi – ta sublimeeris.
Borges ei ole oma röövimist ja sellele järgnevat laiema avalikkuse ees kusagil sõnaselgelt meenutanud, teada on ainult, et see toimus 1938-ndal aastal. Selle elamuse mõjul hakkas ta kirjutama – enamus tema loomingust on pühendatud sellele ühele sündmusele.
Mõtisklused teistsugustest maailmadest on inspireeritud kohutavast kokkupuutest meie harjumuspärasest väga erinevaga.
Jutt Dahlmann’i surmast on meenutus enda unistustest ebamaise vangistuses olles – kui surm tundus olevat kerge pääsemine. Meenutus viisteist aastat hiljem.
Selge lugemissoovitus – neile, kes tahavad mõista tulnukaröövide ohvreid.
Ma olen harjunud mõttega, et kõik tulnukatega seotu liigitub siin BAASis ulmeks.
