Jorge Luis Borges

Selles kristoloogilises fantaasias käsitleb ta ühe teoloogi kujuteldavat raamatut, milles eri versioonid Juuda olemusest. Väga huvitavad ja üsnagi nihkes sealjuures, aga ikkagi loogilised. Kristlastele ilmselt selline jutt ei meeldiks, aga teistele soovitaks küll. Väga hea jutt.

Borgese juudaversioonides ei ole seda ulmet, mida ulme all tavaliselt mõistetakse (kauge tulevik, kollid tänapäevas või ajaloos, alternatiivajalugu), siin ei ole karvavõrragi ...
... siiski – kujutlusvõimega lugeja haarab kinni esimesest lõigust ja loob alternatiivajaloo Nils Runebergiga varakristluses – jumalik eneseohverdus teiseneb Juuda keskseks tõusmisega kogu hilisemas ajaloos. Kõik muutub koos jumala ja patu mõiste muutusega. Kui vaid (mingi) Nikaia kirikukogu oleks siinsed ideed võtnud tõsiseltvõetavaks alternatiiviks ...

Kui keegi loeb ennast veendunud ulmehuviliseks (mina seda ei tee), siis need kolm versiooni on talle kohustuslik kirjandus. Minu sisetunne tahaks sama väita seda kogu Borgese ilukirjandusliku loomingu kohta, aga alguseks piisaks ju sellestki jutust.

Võrreldamatu ja tippude tipp – esmatrükk aastast 1944.