Borges ütleb kogumiku eessõnas, et see on kriminaaljutt (mida ta loomulikult ka on). Aga jättes kõrvale kriminaalse momendi, esineb siin ka Borgesele omast fantastikat, mis puudutab jällegi olematuid(?!) raamatuid. Siin on tegemist teatud sorti ajalis-ruumilise lõpmatu labürindiga, millelaadseid Borgese juttudes mujalgi ette tuleb. Selliseid teemasid oskab Borges päris kenasti edasi anda ja erandiks pole loomulikult ka see lugu. Soovitan soojalt.