Ühel päeval kohtab poiss Snayd. Snay on ebamäärases vanuses poisike, surnukahvatu, peaaegu kiilakas peas kasvavad juuksed ainult paiguti. Snay on ka pehmelt öeldes imelik. Kui vanaisa kuuleb, et pojapoeg on kohtunud Snayga, läheb ta raevust siniseks. Aga poiss kuuleb pealt vanavanemate vestlust, kus vanaisa teatab, et "Snayd olevat jälle tagasi" ja pigem on tema hääles kuulda õhinat. Varsti näeb poiss, kuidas vanaisa tapab jõhkralt ühe Snay (kes on füsiognoomia järgi otsustades ilmselt eelmise sugulane), pekstes tal kiviga näo sisse. Snay ei reageeri toimuva peale ühegi emotsiooni ega häälega. Peale räiget mõrva muutub vanaisa palju nooruslikumaks ja elavamaks, füüsiliselt tugevamaks. Umbes sealtmaalt hakkab ka lugeja aimama, kuhu poole jutt tüürib. Paari päeva pärast kohtab peategelane taas Snayd, kes näib olevat elus ja terve...
Tegelikult on ühe lühijutu peale raisatud ära idee, mis võimaldanuks vähemalt lühiromaani. Hästi kirja pandud üpris sünge lugu.