Kui romaanile poleks mainekat auhinda antud, siis poleks ka päris kindlasti seda ostnud, sest Loginovi vähesed minu poolt loetud viimase aja asjad pole olnud sellised, mis tema raamatuid soetama kutsuksid. Poleks ostnud, oleks tõsiselt hääst asjast ilma jäänud, sest vanameister (no ma arvan, et teda võib ju juba nii nimetada) on end tõsiselt ületanud ning üle tüki aja tõeliselt tasemel raamatuga maha saanud. Paiguti väga sünge, üsna masendav ja ausalt küüniline, paiguti ilus, soe ja ka kohati mõnusa muige suule kutsuv lugu, mille vapustav maailm on detailideni läbi mõeldud ja üles kirjutatud.
...viirastused, kes ka elavate ilma poolt unustatuna aeg-ajalt kellegi poolt uuesti avastatakse, mispeale nad kehatute ja mälutute varjudena hetkeks surnuteriiki naasevad... need selle raamatu leheküljed, kus tekkis sõprus kohe pärast sündi oma ema poolt kilekotti topitud ja prügikasti surema jäetud lapse ja kaheksakümne nelja aastase vanamehe vahel... Ümbertöötluse linnaosas unustust trotsiva naise raamatukogu... Palju oli sellist, mis väga tugeva mulje jättis. Ehk vaid elavate surnute ilma igaveseks asumisele määratud Gogol pani õlgu lehitama, ent üldpilti see ei rikkunud. Lõpp oli ka väga ilus.Pisar tuli silma. Päriselt.
Kui näete, siis ostke ära. Väärt kraam.