Teedeehituse käigus avastatakse org, kus elavad haldjad. Peaaegu sellised ja nii, nagu Tolkien seda kujutanud on, mis tekitab kõigi linnade plankudele kirjad "Professoril oli õigus!". Ja inimeste ning haldjate vahel sõlmitakse rahu, seda tänu ühele poisile ja ühele haldjale, kes viivad pooled nii kaugele, et haldjad lubavad inimesi väljaspool oma orgu mitte tappa (ning tappa oruski vaid kaalukatel põhjustel) ning inimesed lubavad haldjad rahule jätta. Ja see poiss jääb pikaks ajaks haldjate juurde, tunnistatakse omaks ning lahkub siis ootamatult Maalt. Naaseb ta alles 20 aasta pärast, mis on inimesele küll pikk, ent haldjale loomulikult ülilühike aeg; naaseb, et viia haldjad enesega...
Hästi ilus, meisterlikult kirjutatud ja ühe hingetõmbega loetav lugu, kaunis oma detailides ja nauditav oma lihtsuses. Kuigi ma pole kunagi Tolkienist suurt pidanud, tean asjast siiski sedavõrd, et julgen lugu soovitada ka antud autori (vist isegi innukatele)poolehoidjatele. Kõigile teistele ka. Mingit erilist lõpupuänti ei tasu oodata, meeldiva lugemiselamuse saab aga küll. Üks parimaid Loginovi lugusid, mida ma lugenud olen. Jutu võib leida Vene ulmeajakirja Jesli 2002.a. juunikuu numbrist, kui selline üllitis Teile kusagilt kätte peaks sattuma. Võin ka laenata, kui soovi on :)