Juhtus kord Lenigradi oblastis selline naljakas lugu, et sõitis kohalik melioraator Oleg Kazin oma kraanaga tööle, sood kuivendama, kui äkitsi nägi et mylkasse on kinni jäänud päris ehtne lendav taldrek. Rohelist värvi tulnukas seisab seal kõrval ja sygab nõutult kukalt. Kazin, asjalik mees nagu ta oli, aitas taldreku mõõduka tasu eest soost välja ja vedas selle koos tulnukaga vähe tahedama platsi peale kuivama.
Vastu õhtut polnud meestel suurt midagi teha, mine veel pimedas läbi soo kylla tagasi sõitma, nii hakkasidki interplanetaarse kontakti käigus kaarte taguma. Hommikuks oli tulnukas maha mänginud kogu oma taldrekus leiduva träni, taldreku enese ja lisaks sellele veel oma galaktilise isikutunnistuse.
Kazinil hakkas rohelisest vennikesest kahju ja lubas tollel yhe kaardimängus võidetud shtukovina abil koduplaneedile tagasi teleporteeruda. Too ei jätnud seda võimalust muidugi kasutamata.. ainult vahetult enne teleporteerumist poetas nagu mokaotsast, et tegelikult registreeris ta terve kohaliku päikesesysteemi enda eraomandiks, ja Kazin teeks targasti kui ta siit koos võidetud kraamiga kiiremas korras minema kaoks.
Kazin kui yks õige päikesesysteemi patrioot, seda asja muidugi nii ei jäta ja kaebab rohelise tegelinski kohtusse.
Mõnusaks teevad selle loo kaks asja: hoogsalt jabur stoori ja mahlakas vene keel. Põhiliselt see viimane. Viimane kolmandik ehk kippus vähe igavaks jääma. Neli pluss.