Jutu peategelaseks on üks vaikne mees, keda tema kodulinnas ääretult austatakse... mees on küll pisut veider, et joob igal õhtul kõrtsis vaid kolm kannu õlut ning sedagi heledat. Kuid sellist meest küll linnakeses pole, kes talle selle kohta märkust läheks tegema. Pole soovijaid ja pole ka põhjust... mehel siin maailmas omad asjad ajada – mees on lohetapja.
Ühel õhtul istub mees taas kõrtsis ja ja joob oma esimest õlut ja sööb praetud herneid... just sel hetkel siseneb kõrtsi mingi maag, kes palub luba istuda lohetapja lauda. Lubatakse. Maag hakkab siis rääkima... et suur kuri ähvardab maailma... et südaöö poole jäävates mägedes on mingi kurjuse pesa... et ta tahab sinna minna, kuid seal on palju lohesid ning tal oleks lohetapja abi vaja...
Nagu Svjatoslav Loginovi puhul kombeks on tegu taas ülihea fantasytekstiga, mis samas need fantasykaanonid pea peale keerab. Viis, mis viis!!!