Svjatoslav Loginov

Üsna alguses saab lugeja teada, et Quest on jutustuse peategelase nimi... tegu on lihtsameelse isikuga lihtrahva hulgast, kes isegi hüüdnime pole ära teeninud. Quest saab kolmandaks seltskonnas, kes soovib asuda teele Keelatud maadele, et kohale jõudes soovida seda, mis pole vajalik soovijale ja mis pole ka vajalik kõigile. Keelatud maale tuleb minna seitsmekesi, et maag peab leidma sõjamehe, et nende juurde peab sattuma lihtne hing ning siis maag ja sõjamees valivad veel kumbki kaks kaaslast. Valitaksegi siis välja veel kunstnik, käsitööline, talumees ja kaupmees. Noh, selline klassikaline reisiseltskond... nagu see retkel Keelatud maadele olema peabki.

Edasi polegi mõtet lobiseda, sest jutustus ongi Quest omapärases ja värvikas maailmas. Autoril on jätkunud võhma nii kirjanduse, filosoofia, seikluste, kui ka iroonia peale. Kindel viis!

Loo sisust on eelmises arvustuses juba räägitud, nii et seda üle kordama ei hakka. Fantasyklišee kirju seltskonna rännakust mingi müstilise eesmärgi täitmiseks on siin tõesti mõnusa absurdini viidud ja loole võib südamerahuga maksimumhinde panna.

Pärast järelemõtlemist sai hinnet langetatud.

Lugu ei üllatanud millegiga, lugeda ent oli mõnus ja huvitav. Panen "viie".

1. Kogu lugu käimalükkav idee „kusagil on koht, kus soovitu läheb täide ja tee sinna on ohtlik“ on selge koopia Vendade Strugatskite „Väljasõidust rohelisse“. Võiks meenutada ka Tarkovski filmi „Stalker“.

2. Lugu kestab 40 lehekülge ja selle jooksul ei ole mingit peategelase arengut – ta vaid mõtiskleb selle üle, mida keegi võiks soovida.

3. Kuigi tsooni lähevad seitse inimest, puudub neil igasugune tundeelu. Pole minevikku, suhteid, kirgi. Null-stiilis kirjeldatakse nende võitlusi ja surmasaamisi. Kui pole tunde-elu, siis jätavad nad ka lugeja täiesti ükskõikseks.

4. Autor on näinud vaeva erinevate koletiste väljamõtlemisega. Koletised võitlevad kangelastega, kes jätavad lugeja ükskõikseks. Ka need ennenägematud koletised jätavad lugeja ükskõikseks.

5. Jutus on Strugatskite tsoon nimetatud Keelatud Maaks. Keelatud Maa reeglistik on antud legendide ja kuulujuttudena. Peategelane jõuab lõpuks arvutimängu või LARPi reeglite JOKK-skeemini – kui reeglide sõnastuses oli koma selle koha peal, siis ma saan soovida (nõuda) asja selles sõnastuses ja ehki see ei ole kooskõlas reegli mõttega, siis on nad kohustatud minu soovi täitma. Peategelane on jututeksti järgi totukene, aga üritab ikka mängu petta.

6. Ju on see totukene autori teine mina. Tema tegelik soov on ikka kõigile ja kogu ajaks õnne ja küllust. Autor üritab petmiskatset maskeerida eneseohverduseks.

Kättemaksuks sellise jutu eest võtan teisipäeval (enne raamatukogu lahti ei tehta) – Strugatskite jutu taaslugemisele.

Mul ei ole vähemalgi määral tunnnet, justkui oleks tegemist Strugatskite paroodiaga – kaalusin sellist võimalust küll.

Vene ulme paremik! :(