Oli kord jumal. See jumal armastas kangesti mõtelda. Aga ükskord ilmus üks jube ja vastiku iseloomuga elukas (muide, kangesti Chtulhu moodi), kes teatas jahmunud jumalale, et on tekkinud tema elutegevuse jääkidest ja seepärast vihkab nii jumalat kui kõike seda, mida too luua suudab. Et oma rahu päästa, lõi jumal elukale põhjatu piisavalt suure purgi, sinna hulganisti mereelukaid ja ka natuke maismaad ning inimesi (kuna elukas vihkas jumalat, siis vähemalt soovis ta hävitada võimalikult palju jumalaloodud ja ka jumalasarnaseid olendeid). Kuid kuna jumalatel on tavaks peletisi alt tõmmata, siis aeg-ajalt ilmub inimene, kes suudab selles põhjatus purgis tekitada uut maismaad ja häda elukale, kui vett enne igaviku lõppu väheseks jääb. Kogu lugu räägibki ühest sellisest maatekitajast.
Kui natuke viriseda, siis mina oleks lõpetanud loo selle koha peal, kus Polüneesiast saab Sise-Mongoolia ühes järgneva kliimakataklüsmiga. Aga autori lõpp jätab otsad lahti nii nagu müütidel kombeks, nii et maitse asi. Hindeks loomulikult 5+.