(lühiromaan aastast 2009)
Ühele Maa psühhiaatrile pakutakse tööd 3 kontaktivõimetu ja tundmatu päritoluga tulnukindiviidi tervendamiseks. Kuna Galaktika Liidu endi spetsialistid ei ole vaatamata tipptehnoloogiale ja vahenditele suutnud seda ise teha, on tegu klassikalise lahendamatu ülesandega., millega natuke tervet mõistust omav maalane aga lahedasti hakkama saab.
Mõnusalt lahe ajaviide!
Mitmel põhjusel ei saanud ma seda lugu ilmumishetkel lugeda. Ei, ajakiri oli mul olemas, aga ikka tuli midagi vahele ja sinna see jäi. Kuniks ma paar nädalat tagasi sattusin taas kunstnik John Allemandi kodulehelt galeriid kaema ja siis tuli meelde ja siis ma võtsin selle lühiromaani taas ette.
Mingi kosmosekaubitsejate tsivilisatsioon on NASAga diili teinud ja maalased on miski arsti kaubitsejate kosmosejaama appi saatnud.
Kosmosekaubitsejad on päästnud kolme erineva võõrtsivilisatsiooni esindaja elu, kuid nad ei suuda päästetutega kontakti saavutada. Ja nii nad tegidki maalastele ettepaneku, et kui nende arst suudab aidata, siis saavad maalased tasuks uusi tehnoloogilisi saavutusi.
Maalastel muidugi huvi on ja nii saadetaksegi oma mees tulnukate juurde, et ehk leiab midagi ja suudab mingeid lahendusi pakkuda. Kosmosekaubitsejad on hulkjalgsed ja suurt raskusjõudu nautivad libaämblikud. Päästetute trio moodustavad aga okkalise punkariharjaga tiiger, rohkete käte-jalgadega humanoid ning miski lapik rulluv olevus.
Maalasest arst peab seega edendama raju mõttetööd keskkonnas, mis talle üsna talumatu ja teemadel, millest tal aimugi pole...
Lühiromaan on esimene tekst nn tulnukate doktori sarjast ning praeguse seisuga on ilmunud kolm lühiromaani. Kas tuleb ka neljas või kirjutab Rajnar Vajra need romaaniks ümber, seda ma ei tea.
Tekst tõlgiti ülioperatiivselt vene keelde ning avaldati pealkirjaga «Доктор для чужаков» ajakirja «Jesli» 2009. a juulinumbris.
Nii ajakirjas «Analog», kui ka ajakirjas «Jesli» oli lühiromaan kaanelugu ning huvitav on vaadata, et kuidas nägid punkariharjaga tulnuktiigrit John Allemand või Igor Taratškov. Tuleb tunnistada, et John Allemandi nägemus meeldib mulle rohkem... üks olulisi põhjusi on juba see, et Allemand on kunstnik, aga Taratškov on kõigest arvutikunstnik. Ja kui päris aus olla, siis tegi John Allemand oma piltidega ka autor Rajnar Vajral endal selja prügiseks. (Kes tahab, võib pilte mu ulmeblogist kaeda.)
Lugesin seda lühiromaani umbes nädal aega. Ajuti oli see üsna kurnav tegevus. Ja esimese kolmandiku jooksul tekkis korduvalt kiusatus lugemine suisa katki jätta, kuid siis tuli mõni mõnusam koht tekstis ja mingil hetkel hakkas isegi huvitama.
Mõtlesingi, et mis hinne panna, sest kõik tulnukate välimust ja elu-olu puudutuv oli ülikõva ja vägagi veenev. Probleemide lahendus oli ka rohkem kui rahuldav. Kurnavad olid aga doktori n-ö mõtted ja n-ö sisekaemused. Selle teksti põhjal ütleks, et Rajnar Vajral fantaasiat jagub, aga kirjankuna on mees ikka päris nõrk. Tugevast kolmest enam anda oleks liialdus. Samas on mul plaanis ka järgmine tulnukate doktori tekst läbi lugeda... tõsi, mitte lähikuudel.
