Esimeses osas pääsesid liikvele nanorobotid, kes panid väga kiiresti nahka kõik imetajad, kes sattusid olema madalamal kui kilomeeter merepinnast. Ja osa lõpus oleks nagu leiutatud vaktsiin nende vastu. Teises osas on suurejoonelisi sündmusi. Venelastel õnnestub USA valitsuse asukohta tuumapomm kukutada. Venelased ja hiinlased asuvad Ameerikat vallutama, olles seega kah saanud kätte vaktsiini, mis võimaldab vahepeal mäe otsast alla tulla. Muud ellujäänud rahvakillud kaklevad suuremate ja väiksemate mäetippude pärast. Üks peategelastest on naisterahvas nanode spetsialist, kes peaaegu ainuisikuliselt mõtleb välja veel mõned liigid: sellise, mis vaktsiin-nanod ära sööb ja kõrgust ka ei karda, näiteks.
Suurem osa raamatust on vaevaline rändamine apokalüptilisel maastikul ja lõpus tõmmatakse lahendus torukübarast välja. Tegelikult on teaduslik pool paigas ja inimsuhted on paigas ja seiklusi on ka, aga miskipärast ei tundunud kirjapanek mulle eriti õnnestununa. Ehk on tegemist siukese vahetükiga ja viimane osa osutub paremaks, sest lootusetu ju ka ei olnud.