Nonii, ütleme, et fantasy leidis Tolkieniga kah mingi tipu. Kogu teadaolev maailm on hädaohus; miski äpu, kellelt keegi eriti midagi lootagi ei oska, ilmutab erakordset vaprust ja kindlameelsust, lõpuks käib kohutavalt suur pauk, kõik laheneb, aga paremal juhul läbinisti häppid siiski ei olda. Seejärel võis valgel hobusel rüütlist ja õilsast päkapikust kirjutada n korda, juurde see enam midagi ei andnud. Igihaljad, ent täiesti mõttetud on ka lookesed draakonimune väljahauduvatest külalollikestest või muudest erakordsete võimetega lapsukestest. Varem või hiljem pidi midagi muutuma. Mina nii täpselt ei tea, aga asjatundjad nimetavad George Martinit kui murrangulist vms. (Kui tahaks high ja low fantasyt lahus hoida, siis madalama poole pealt on näiteks Holly Blacki New York ikka nii saastane ja tema haldjad nii ehedad mölakad, et lausa lust lugeda.) Päästmist ootav maailm hargneb lahti ka jää ja tule laulus, aga tekkinud olukorras pole süüdi ju miski väline jõud, miski ürgpaha, vaid nendesamade valgetel hobustel rüütlite ülim ebakompetentsus. Et siis konflikt mitte puhaste-õilsate ning pahade-räpaste vahel, vaid ühed ahned-rumalad kaklevad teiste ahnete-rumalatega. Ning just seetõttu on tegevus julmem ja räpasem, kui Tolkien seda iial ette oleks kujutanud.
Viimaks oleme jõudnud klassikalise teadusliku fantastika juurde. Ehk kuidas teaduse saavutused inimkonna elukvaliteeti ikka kõrgemale upitavad. Siingi on levinumaks skeemiks see, kuidas puhtad, head ja õilsad (hea küll, vahel oma geniaalsuses pisut veidrad) tegelased seadme X abil lahendavad probleemi Z. (Vastaseks võib seejuures olla korrumpeerunud valitsus, omakasupüüdlik korporatsioon, vaenulik võõrtsivilisatsioon või miski muu, vahet pole ju.) Ilmselt olen ma selles alamžanris toimunud muutuse maha maganud. (Ja ärge tulge mulle Alastair Reynoldsist rääkima.) Ühest küljest on Jeffi romaan teaduslik-tehnilistes detailides täpne – vähemalt nii palju kui mina tean, on vidinad ja pudinad õige suurusega, toimivad nõnda, nagu neid arvatakse toimivat jne. Ning teisest küljest tekivad kõik jamad inimeste rumalusest, omakasupüüdlikkusest või vahel lihtsalt ebakompetentsusest. Ma ei ole sattunud lugema teadusulmet, kus head – noh, need, kellest sõltub elu säilimine Maal ja üldse – tarbetuks muutunud kaaslase sedavõrd enesestmõistetavalt maha löövad ja vahel ka ära söövad. Ja argielu muid vähem või rohkem räpaseid üksikasju jagub kah küllaga. Ma ei tea, kas see on väga hea asi, sestap ka hinne.
Paar sõna sisust: püüti välja töötada nanoroboteid, mis inimkehasse viiduna hävitaksid vähirakke. Hinnanguliselt oli eesmärk veel paari aasta kaugusel. Inimliku rumaluse tõttu pääsesid nanod välja. Siukesed nanod, kes ei osanud veel vähil ja normaalsel rakul vahet teha, küll aga oskasid juba ohjeldamatult paljuneda. Väga kiiresti panid nanod nahka kogu sooja orgaanika, st imetajad. Nanodel on ainult üks nõrkus – nad ei kannata madalat õhurõhku. Ehk siis umbes kilomeetri kõrgusel surevad nanod välja. Romaani alguseks on mõned inimesed mägedes juba umbes aasta vastu pidanud, aga eriti palju süüa seal üleval just ei ole.