Hindeks sellele meelelahutuslikule esoteerilisele põnevikule "neli" tugeva miinusega ja olgu mainitud, et hoolimata sarjalisest kuuluvusest ei pea seda raamatut üldsegi lugema. Võib muidugi, kui meeldib. Vähenõudlikule lugejale ajaviiteks kindlasti kõlbab, ehkki teab-mis-edöövriga tegu pole.
Sisust: kaasaja Lõuna-Prantsusmaal komistab keegi lambakarjus müstilise koopa otsa, mille seinad on kaetud eri aegadest pärinevate veidrate kirjadega. Koopa sisemuses näeb ta mingit sinist helendust ja kaotab mõistuse. Ala kuulutatakse keelutsooniks ja seda palgatakse uurima inglise ajaloolane Peter Lavell ning prantsuse arheoloog Patrick Nevreux. Nendega liitub ka salapärane saksa keeleteadlane Stefanie Krüger.
Peatselt kistakse kolmik kõikvõimalikesse sekeldustesse. Igasugused salaühingud, alates vabamüürlaslikest roosiristlaste järeltulijatest ja lõpetades satanistliku Beliali Käega, tunnevad huvi koopa vastu. Nagu ka end Jeesus Kristuse ja Maria Magdalena järeltulijaks pidav euroskeptikust marusrahvuslik Prantsuse presidendikandidaat jne. Peategelased leiavad end vastasseisu keskmest, mis peagi otseseks võitluseks areneb...
Lugedes meenusid Dan Browni "Da Vinci kood" (millele tekstis ka otseselt viidatud) , Wolfgang Hohlbeini "Druiidide värav" ja millegipärast ka Jeremei Parnovi "Ärka Famagustas" . Romaan on hüplik, selles leidub deus ex machinaid ja lahtisi otsi, ent igav ta sündmustik pole. Ajaviide, põnevuskirjandus ja kogu moos. Kusjuures lugedes tulin ma nii mõnigi kord ilmselgete lahenduste peale enne peategelasi.
P.S. Meenus ka üks lahe apsakas:/Ta (Jeesus Kristus) oli kõrgelt haritud, revolutsionäär, humanist, nagu hiljem olid Gandhi, Siddharta, Martin Luther King/. Autor mõtleb vist tõesti, et Siddharta elas enne Kristust?