11.2007
Teos mahtus viiendana Hugo 2007 nimekirja ja tegemist on ühe sünge ja äraspidise Esimese Kontakti looga. On peategelane, kel pool aju eemaldatud epilepsia raviks, ning kellest on saanud Vaatleja. Tema ema kolib igaveseks Paradiisi, ehk virtuaalreaalsusse, isa on kõrge sõjaväelane, kes seda heaks ei kiida. Ühel päeval süttivad taevas korrapärases mustris kümned tuhanded meteoriidid. Selge, keegi "pildistas" Maad. Peilitakse välja ühe jälgimisjaama asukoht ja see hävitab end. Peategelane ja tema kaaslased pannakse raketti ja peale viit aastat und leiavad nad end ühe Jupiterist kümmekond korda suurema üksiku planeedi (või ebaõnnestunud tähe) juurest poole valgusaasta kaugusel. Selle moodustise orbiidil on hiigelsuur kunstlik moodustis. Teoses on huvitavad tegelased, näiteks vampiir, kellele antakse üsna omapärane seletus, ja muide: tüübid suutsid viis aastat vastu pidada sellepärast, et neisse on sisestatud vampiiride geneetilist koodi, mis lubab neil pikki perioode "talveunes" olla. Siis on ühes tegelases koos 4 erinevat isiksust ja sellesse suhtutakse kui andesse, mitte kui häiresse. Üldse on autor väga kursis inimese ajutegevusega ja teadvusega üldisemalt ja eks sellele see lugu rajatud olegi. Väga palju on arutlusi inimsuse olemuse ja kontakti võimalikkuse üle, mänguteooriat ja igasugust psühholoogiat-psühhopatoloogiat, kui ka üldisemalt inimorganismi funktsioneerimise jmt detaile. Viimase kohta ütleksin, et hea, et lõppsõnas on seletatud, mis päris, mis väljamõeldis, sest neid alasid ma ei tunne. Näiteks detekteerisid tulnukad pakette, mida inimsilm saadab ajju, ja enda varjamiseks liikumist nendel vahedel, kui inimsilm nö ei saada. Inimsilm saadab tõepoolest pakettidena muide, ülejäänu, nagu öeldud, on ulme...
Sellele raamatule on raske hinnet anda, sest kohati ma lugemist küll ei nautinud. Samas on autori visioon võimas ja ega kõik raamatud saagi optimismist pakatada või hästi lõppeda... Ja ega ma ei pea autoriga suutma igas asjas kaasa mõelda või nõus olla... Tugev raamat oli küll, nii et --