Aga ikkagi loed otsekui nõiutult edasi, kuna oled eneselegi märkamatult sattunud kirjaniku osavalt asetatud konksu otsa - ja reeglina saab su piin ja vaev siis ka tasutud.
Seekord täpselt nii läkski. Juttu "Isand Grimmi illustreeritud elulugu" on üsna raske kirjeldada. On grupp tegelasi, kes on mingis postapokalüptilises, postindustriaalses linnas/saarel (?) ja peavad hiigelsuure roboti monumendi (või vraki (noh, midagi New Yorgi Vabadussamba sarnast) peal, kuskil õlgadel vist, piknikku.
Kohe algusest haagib külge, kuna üks tegelane on eesti aktsendiga rääkiv lindmees Jürgo ning teine mingi teokarpidega kaetud kerega Läti juurtega amfiib Guntis... Või noh, midagi sarnast.
Keerukas on seda edasi anda, aga igatahes on see maailm ja need tegelased üsna sürreaalsed ja mõnusalt aurupunklikult absurdsed. MIdagi meile eriti ei kirjeldata. Piknikku pidanud rahvas läheb tagasi tööle vabrikusse ja õhtul koju, kus räägitakse permanentsest sõjast, mida nende valitseja isand Grimm peab ameerika superkangelastega...
Peatselt tabab linna järjekordne rünnak ning sellest ja selle järelmitest siit lugeda saabki. Harjumuspärases ja algusest peale lineaarselt lahti seletatud keskkonnas ja ajas poleks see sõjategevuse mõjust tavainimestele rääkiv lugu mind ilmselt pooltki nii pööraselt köitnud - nüüd aga: kindel viis!