Kasutajainfo

Daryl Gregory

26.06.1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Daryl Gregory ·

Pandemonium

(romaan aastast 2008)

Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

Ma olen lugenud paari Daryl Gregory juttu ja neis ei ole põhirõhk mitte välisel tulevikubutafoorial või kaugetel planeetidel, vaid inimese peas toimuval. Tema ulme läheb üsna kokku "uue laine" autorite omaga, kes samamoodi tundsid huvi rohkem inimese sisekosmose vastu, kui footonmootoritega raketi detailide kirjelduse. Gregory huvi keskendub inimese ajule; tema eneseteadvuse ja taju muutvate haiguste-viiruste (kas siis kunstlike või mitte) teema on läbiv - vähemalt neis lugudes, mida ma lugenud olen.

Tegevus toimub veidike teistmoodi Ameerikas, kui see, millega harjunud oleme. Alates umbes 1945. aastast on registreeritud inimeste "seestumisi", kusjuures "deemoneid", kes inimesi enda valdusse lühemaks või pikemaks ajaks võtavad, on äratuntavalt õige palju. Deemoniteks neid populaarselt kutsutakse, kuigi tegelikult pole keegi kindel, millega tegu, kas mingitsorti haigusega, viirusega, tulnukate ülevõtmiskatsega, salajase rassi võimuhaaramisplaanidega, Armageddoni tuleku ennustajatega, jumala või saatana olemasoleku märkidega, kõikide nendega kokku, või mittemillegagi neist vaid hoopis mingi muu, tundmatu fenomeniga. Igatahes käituvad "ülevõetud" inimesed vastavalt deemonile kindla käitumismalli järgi, neil ilmneb ebainimlik jõud ja peale deemoni lahkumist ei mäleta nad toimunust mitte midagi.

Deemoneid on registreeritud kümneid või sadu. Truth tapab ilmselgeid valetajaid (Orenthal J.Simpsoni protsess lõpeb raamatus hoopis teistmoodi kui meie maailmas), Smokestack Johnny hõivab raskeid kaubaronge ja kihutab nendega hullumeelselt, Väike Ingel seestab 11-aastaseid blonde tüdrukuid, tungib nende kehas haiglatesse ja annab vanuritele ja parandamatult haigetele surmasuudluse, Kapten ilmutab end peamiselt sõjaväelaste seas, ilmutades ülimat vaprust ja enesetapjalikku julgust, Kamikaze käitub täpselt nagu nimi eeldab jne. Peategelane Del Pierce on 5-aastase poisina langenud deemoni nimega Hellion ohvriks, kes käitus ulaka ja võikaidki (kadaga inimestel silma peast välja tulistamine näiteks) trikke tegeva poisikesena. Peale eksortsismi on deemon justkui lahkunud. Romaani tegevus algab siiski kui täiskasvanud Del teeb autoavarii, peale mida kadunuks peetud deemon tema peas ärkab. Romaan kujutabki endast Del`i katseid selgitada deemonite olemust ja vabaneda tema enda peas peituvast needusest.

Tegu on autori debüütromaaniga, ja see hakkas ka silma. Suurepärases ja ladusas keeles raamat kannatab siiski mõningate ilmselt kogenematusest tulnud vigade käes ja kui esimesed kaks kolmandikku olid põnevad, ladusad, huvitavad ja võrdlemisi andekad, siis viimane kolmandik, kui Del ja temaga koos olev endine Väike Ingel ja praegune eksortsist O`Connell hakkavad koos deemonite päritolule ja saladusele jälile jõudma, mõjus natukene segaselt ja kiirustades tehtult. Romaani keskel oleks hinne olnud "4", kui mitte "5", lõpuga ma rahul ei olnud ja see tõmbas ka hinde selliseks nagu ta on.

Romaani on sisse segatud märkimisväärne kogus popkultuuri. Eriti olulised on koomiksite Kuldajastu kangelased - ei usu et nad siin Eestis liiga hästi tuntud on - aga ka meinstriim-laiatarbekaup popmuusikat on natukene sisse segatud. Läbi käivad ulmekirjanikud Philip K. Dick (kes ei surnudki 1982. aastal, vaid keda hoidis ja hoiab elus deemon Valis) ja A.E.Van Vogt (kelle teostest loeb põrunud ogaratest koosnev organisatsioon Human League välja vihjeid neandertaallastest pärit superrassile). Viiteid ja vihjeid on teisigi, Nixonist ja Eisenhowerist alates ja Prince`i ja Keith Richardsiga lõpetades.

Võimalik, et peale mõningat settimist oleks hinne isegi "neli". Värskelt raamatu lõpetanuna hindan siiski, nagu hindan, jättes endale võimaluse seda arvustust muuta, kui olukord ja vajadus nõuab.

Teksti loeti inglise keeles

Daryl Gregoryle meeldivad mash-upid ning ta kasutab iga võimalust seda lembust oma debüütromaanis rõhutada. Esiteks on muidugi kogu romaan ise üks paras kirjanduslik DJ-miks Dickist, Van Vogtist, Jungi psühholoogiast ja koomiksitest, teiseks tuletatakse seda lugejale meelde pidevate vihjetega — läbi libisevad küll muusikalised mash-upid, aga ka kaudsemad vihjed ja motiivid nagu mitmest lauamängust kombineeritud meta-lauamäng või kohe alguses kaadrist läbi vilksav deemon Maalikunstnik (Painter), kes improviseerib kunstiteose kummulikeeratud paismaisivankrist ja klaasikildudest. Eks ole teose peamine teema — seestavad arhetüübid ehk nn deemonid — samuti omamoodi miksitud tsitaadid (ning Philip K. Dicki seestanud deemon ja, nagu hiljem välja tuleb, veel mõni, lausa kestvad kombinatsioonid deemonist ja seestatud isikust). Gregory tahaks nagu öelda, et “hiiglaste õlgadele” ehk eelkäijatele ja nende loomingule toetumata ei tee kultuuris midagi ära, kuid selleks, et seal gigantide turjal ka asjalik olla, peab liidetavate loominguline summa kujunema väärtuslikumaks kui tehte tegurid — mash-up on hea alles siis, kui kombinatsioon on uudne ja lööv.

Kui luubi ja pintsettidega tuulama hakata, võib siit vahvaid tsitaate, põnevaid parafraase ja aupaklikke kaabukergitusi mõjuritele popkultuurist piiblini ja tagasi leida vist väga ohtralt, ent ka need vähesed, mis esimesel lugemisel silma ja ajju jäävad, pakuvad suurt äratundmisrõõmu. Kogu lakkamatu tsiteerimise ja ümbermiksimise juures ei saa aga kuidagi öelda, et Daryl Gregory esmaromaanil eraldist sisemist väärtust ei oleks. “Pandemonium” on nimelt iselaadselt muhe ja inimlik ning erilise, natuke nostalgilise atmosfääriga. Isikust isikusse kalpsavate, vahel surmavalt ohtlike deemonitega maailm on meie omaga võrreldes ometi sallivam ja sõbralikum — võib-olla just nendesamade deemonite-arhetüüpide tegevuse tõttu. Selline meeldiv ja natuke tuttav taustmaailm koos ülima ladususega kirjatöös (unenäolist-psühhedeelset sonimist või keeleakrobaatikat akrobaatika pärast siit ei leia; kõrgeimat lingvistilise vimka taset jääb tähistama mäng palindroomidega — ühe väljakutsuvama ja rangema vormieksperimendiga üldse, mis seetõttu pole eriti sürrealistlik) oleks juba piisav põhjus anda maksimumhinne, eriti kuna raamat mulle väga meeldis ja palju inspiratsiooni andis. Miks siis ikkagi “neli”?

Ainult sellepärast, et ma usun pärast “Pandemoniumi” läbimist, et tegelikult on Gregory võimeline enamaks. Lõpu poole hämarduv, liiga kiireks kippuv ja otsi natuke lohakalt lahti jättev “Pandemonium” ei paku kogu briljantsusest ja lugemisnaudingust hoolimata veel konkurentsi ei Lehthemile ega isegi Swannsonile. Sellest hoolimata on see kõige parem asi 2008. aastast, mida seni olen lugema sattunud. Seepärast tänud Marek Tihhonovile, kes seda oma blogis soovitas, ja eelmisele arvustajale, kes soovitust kuulda võttis ning teost mullegi soovitas ja laenas.
Teksti loeti tänumeelest ohkides
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2020
veebruar 2020
jaanuar 2020
detsember 2019
november 2019
oktoober 2019

Autorite sildid: