Olga Larionova jutt «Lahutus Marsi moodi» on üks sellistest austusavaldustest Meistrile. Kui säherduse loo kirjutab andekas ja omanäoline kirjanik, siis on ka tulemus võimas... seekord see seda on!!!
Korelii tunneb, et ta mees Siit kaugeneb temast, kaugeneb vaimselt, uppudes igapäevase argielu totrasse rahmeldamisse. Koreliile tundub, et mees on temale võõraks jäänud... omal kombel vist ongi. Marsil (kus jutu tegevus toimub) on aga võimalik end muuta... muuta täiesti teiseks. Korelii otsustabki seda teha, kuna ta leiab, et kooselu Siitiga pole enam võimalik. Pärast muutmist ei teki neid nii tüütuid endiste lähedaste piinlikke juhuslikke kohtumisi...
Jutt on jõhker, aga samas omal kombel romantiline... Olga Larionova on suutnud võrratult tabada Ray Bradbury «Marsi kroonikate» õhustiku, minnes samas pisiasjades ja maailma kujutamisel hoopis teist teed. Bradburyga seob just see kummituslik-poeetiline kirjutamismaneer ja planeet Marss.
Lummab, et (nais)kirjanik pole mehest (süüdlasest) siiski mingit tõbrast teinud, ka Siitil on raske! Samas oleks see jutt aukohal igas feministlikus ulmeantoloogias... mõtlen normaalset feministlikku antoloogiat, mitte patoloogiliste mehevihjalike tekstidega täidetud köiteid.