Väga ilus, kurb, kaasakiskuv ja inimlik lugu maailmast, kus teatakse oma surmaaega ning armastusest ja inimestest ja armastavatest inimestest ja asjadest, mida tehakse sellises maailmas armastuse nimel. Kui keegi peaks minult küsima, mida see lugu mulle meenutas, siis ütleksin ma, et nagu parimad Rõbakovi asjad, ainult naise poolt kirjutatud. Ja seda viimast ütleksin ma kindlasti tunnustavas, mitte ilkuvas mõttes. Romantikuhingega, enam inimese sisekosmosest huvitatud ulmehuvilistele peaks ilmselt tegemist olema kohustusliku kirjandusega. Ulmest enam paugutamist ja/või massiivseid võõrmaailmu ehk tehnikabutafooriat otsiv lugeja võiks aga aja raiskamata jätta.
See mälupilt juba tegelikult surnud leopardist, kes mööda järsku kaljut ülespoole, tipu poole ronib, olles tagant sunnitud selle elujanu poolt, mille inimene talle surmainstinkti asemele andnud on, on selline, mis mulle tulevikus Larionovast rääkides kindlasti esimesena ette kargab. Kindlasti meeldib see mulle enam, kui ühe teise loo külmunud/jäätunud leopard...