Kosmosepostiljon Tarumov avastab end tundmatult planeedilt vangis koos mitmete teiste mõistuslike liikide esindajatega. Samas on ta ning teiste vangistatute kosmoselaevad, ent ligi Tarumov neile ei pääse, tundmatu vangivalvur, kelle nähtamatut rasket pilku ta pidevalt kuklas tunneb, ei luba. Peatselt mõistab ta, et jälgitakse vaid teda, liikumispiirangud tehakse ainult talle.
Mida rohkem ma loole tagantjärele mõtlen, seda enam see mulle meeldib. Too fantastiline võrdlus vabadust ihkava nastikuga oli klass omaette... Pean tunnistama, et ehk ei veennud Larionova mind, pigem ei veennud, ent ausa ning siira usu eest Inimlikkusesse panen ikkagi viie. Nagu olen vahest näiteks Rõbakovile pannud.