See romaan oli esimene stiilne ja õnnetunud kosmoseooper vene ulmes!
Kõige lummavam on aga see, et Olga Larionova (tohutuhea psühholoogilise ulme autor) kirjutas selle romaani rohkem nalja pärast. Võttis vihiku, pani kirja kõik meeldetulnud võtted ja detailid anglo-ameerika kosmoseooperitest ja science-fantasy lugudest ning lasi need romaani kirjutades kõik ka käiku... mis kasutusele läks, selle tõmbas kohe ka vihikust maha. Kõige üllatavam on aga see, et sedavõrd muretu ja isegi ülbe loomeakti käigus sündis ilus, õrn, efektne ja hoogne kosmoseooper, mis samas on kirja pandud tunduvalt tugevama kirjandusliku kultuuriga, kui enamus nn. tõsist ulmet.
Tõtt öelda kartsin ma tükk aega seda romaani üle lugeda... kartsin, et tuleb pettuda, nagu on seda juhtunud paljude kunagiste lemmikutega... hiljuti siiski riskisin!
Ikka on hea, ajuti isegi parem!!!
Sisust: On mingi planeet nimega Dzhasper, mis on üle elanud mingi katastroofi... katastroofi tagajärjel on kogu allesjäänud elanikkond kaotanud nägemise. Õnneks läks ellujääjatel korda sõlmida leping kregidega. Kregid on mingid kummalised linnud, kelle silmade kaudu võivad inimesed näha, kui kreg istub inimesele pähe. Vastutasuks tahab kreg peale inimese surma, saada endale tühja planeeti.
Romaani sündmused käivituvadki, kui earl Asmur ja veel üheksa noorukit on valmis lendama kosmosesse, et täita oma surnud vanemate kregide viimast tahet... Järgneb palju romantilisi ja julmi seiklusi, intriige ning muidu madinat. Hiljem tulevad ka maalased mängu ning see Kentauri chakra (ehk Laubatäht) ongi tegelikult Päike dzhasperlaste kõnepruugis, inimesi nimetavad nad miskipärast tähehuntideks.
Olen vaimustuses sellest, et millise hoo ja säraga seob Olga Larionova kokku esmapilgul täiesti seostamatud asjad.... lummab ka see kuidas süzhee keerleb ja tormab ning millise ettenägelikkusega on romaan lõpetatud nõnda, et iga hetk võib talle järje kirjutada, kuigi samas romaan seda ei vajakski... aga järg ning eellood on võimalikud... hiljuti ilmuski esimene jätk - romaan «Della-uella»... tuleb veelgi.
Igatahes tunnistasid ajakirja «Uralski sledopõt» lugejad selle romaani ajakirjas ilmunutest aasta parimaks tekstiks. Ning iseäranis tuleks veel ära mainida ka Dmitri Litvinovi superhead illustratsioonid, mis ajakirjapublikatsiooni saatsid!
Kõige lummavam on aga see, et Olga Larionova (tohutuhea psühholoogilise ulme autor) kirjutas selle romaani rohkem nalja pärast. Võttis vihiku, pani kirja kõik meeldetulnud võtted ja detailid anglo-ameerika kosmoseooperitest ja science-fantasy lugudest ning lasi need romaani kirjutades kõik ka käiku... mis kasutusele läks, selle tõmbas kohe ka vihikust maha. Kõige üllatavam on aga see, et sedavõrd muretu ja isegi ülbe loomeakti käigus sündis ilus, õrn, efektne ja hoogne kosmoseooper, mis samas on kirja pandud tunduvalt tugevama kirjandusliku kultuuriga, kui enamus nn. tõsist ulmet.
Tõtt öelda kartsin ma tükk aega seda romaani üle lugeda... kartsin, et tuleb pettuda, nagu on seda juhtunud paljude kunagiste lemmikutega... hiljuti siiski riskisin!
Ikka on hea, ajuti isegi parem!!!
Sisust: On mingi planeet nimega Dzhasper, mis on üle elanud mingi katastroofi... katastroofi tagajärjel on kogu allesjäänud elanikkond kaotanud nägemise. Õnneks läks ellujääjatel korda sõlmida leping kregidega. Kregid on mingid kummalised linnud, kelle silmade kaudu võivad inimesed näha, kui kreg istub inimesele pähe. Vastutasuks tahab kreg peale inimese surma, saada endale tühja planeeti.
Romaani sündmused käivituvadki, kui earl Asmur ja veel üheksa noorukit on valmis lendama kosmosesse, et täita oma surnud vanemate kregide viimast tahet... Järgneb palju romantilisi ja julmi seiklusi, intriige ning muidu madinat. Hiljem tulevad ka maalased mängu ning see Kentauri chakra (ehk Laubatäht) ongi tegelikult Päike dzhasperlaste kõnepruugis, inimesi nimetavad nad miskipärast tähehuntideks.
Olen vaimustuses sellest, et millise hoo ja säraga seob Olga Larionova kokku esmapilgul täiesti seostamatud asjad.... lummab ka see kuidas süzhee keerleb ja tormab ning millise ettenägelikkusega on romaan lõpetatud nõnda, et iga hetk võib talle järje kirjutada, kuigi samas romaan seda ei vajakski... aga järg ning eellood on võimalikud... hiljuti ilmuski esimene jätk - romaan «Della-uella»... tuleb veelgi.
Igatahes tunnistasid ajakirja «Uralski sledopõt» lugejad selle romaani ajakirjas ilmunutest aasta parimaks tekstiks. Ning iseäranis tuleks veel ära mainida ka Dmitri Litvinovi superhead illustratsioonid, mis ajakirjapublikatsiooni saatsid!
Romaan on ka wõrgus olemas. Lugege!