Muistsed sumerid on Maalt teistele planeetidele kolinud, oma jumalad unustanud ja nüüd on mingid surnud tulnukad nad endale allutanud ja nende tahte halvanud. Kutsuvad sumerid Maalt inimesed appi end okupantide käest päästma, sest Maal pole nende surnute trikid läbi läinud. Lendavadki inimesed kohale, surnud allutavad ka inimesed peale ühe enda tahtele ja see ainuski ei mõista mõhkugi, milles asi on ja mida temalt tahetakse. Hakatakse teda siis maha nottima ja enne surema hakkamist kutsub ta nii poolautomaatselt Jumalat appi ja palub Jumalalt armu. Ja otsekoha kaob pahade surnud tulnukate mõju, „päike tuleb pilve tagant välja ja Jumala lahke naeratav pale vaatab taevast alla...”
No nüüd sattusin „Vahitorni” otsa... ja sedagi ei saa öelda, et tule taevas appi, taevas juba tuli (raamatus) appi. No sellist jura pole ma ammu lugenud... loodan, et eelpoolkirjutatu sisu liiga ära ei räägi ning kellegi teise lugemishuvi ei pärsi, kuna minu kirjutatu puudutab vaid raamatu esimest osa/poolt; mis edasi saab, seda ma ei tea ega tahagi teada, sest jätsin seal raamatu pooleli. Kõhklusteta 1.