et siis shamaani asi on vahendada elavaid ja surnuid. kusjuures jäme ots on nagu surnute käes - kui aga elus inimene kontakti tahab võtta, läheb pahasti. ongi siis nohik, kelle naisterahvas on otsa saanud, ja tal on uus tüdruksõber, kelle poisssõber on otsa saanud ja siis nad kohtuvad shamaaniga jne jne ja siis saab tegelane oma surnud naise käest siukese kolaka, et pärast pikka haiglaravi on ise kah shamaan. uh-oh. tagantjärele siuke tunne, nagu oleks see lugu olnud hästi suurte tähtedega kirjutatud - et kooliealiste noorem aste ka aru saaks.