Pole vist vajagi mainida, et tegu on fantaasiaromaaniga, mis maagia asemel toob vana hea elementidetaltsutamise sümpaatsel moel jälle lugejate ette.
Romaanis on mitu positiivset ja mitu negatiivset peategelast ja kõik need üksteisega ristuvad agendad, millele truuksjäämist kõigi ringiminekute kiuste võib võtta sihikindluse ja prioriteerimise vahelise tasakaalu õpikutekstina. See on üks neid lugemisi, mida soovitada inimesele haiglasse kaasa, et ta seal teovõimetuna liiga palju masetsemisega ei tegeleks. Selline märul.
Pahad muidugi suutsid mulle lugejana kõvasti närvidele käia, aga vist ainult ühe neist jättis autor üleni saatusehooleks. Ülejäänud kuritegelased said oma inimlikud tahud kätte ja muutusid kaasaelatavaks.
Autoriga võidu pääseteede ja valikuvõimaluste ennustamine oli sisse kodeeritud mäng, mida lugeja võiks naudinguga mängida. Samavõrd meeldiv oli täppi tabada kui üllatatud saada. Leidus ometi ka koht, kus ma panin raamatu käestki ära, sest ebamugav hakkas. Mitte kauaks muidugi.
Tehnilise külje pealt pani mind seekord imestama, et mõõgavälgutamise-rusikavõitluste kirjeldus kusagil väga igavaks ei kiskunud - ma pole ilmselt sihtgrupp ja peaks vist kiskuma, tavaliselt nii juhtubki. Mäletan, et oli ka mingeid asju, mis mulle ei meeldinud, aga täielik nöök, praegu ei meenu enam! See on siis sedasorti lugu, mis aja möödudes järjest parem tundub, toiduga võrreldes siis meeldejäävus kusagil seal restoranisündmuse kandis. Kindlasti loen järgmisi osi.