Ajaloos toimuvat osa romaanist raamib tänapäeva teadlaste kirjavahjetus. Raamlugu moodustabki ehk kõige ulmelisema ja salapärasema osa; selles antakse selgitusi - I-s köites veel ainult küll vihjatakse - Ashi isikust, Burgundiast ja “kadunud” salajasest ajaloost.
Ajaloolane Ratcliff tõlgib paralleelselt hiljuti avastatud ja eeldatavalt kõige tõepärasemat käsikirja naispalgasõdurist Ashist; sobitab selle osasid varem leitute ja avaldatutega ja nii avaneb lugeja ees maailm, mida nagu poleks kunagi olnud.
Ash on 19-aastane, juhib ligi tuhandelist palgasõdurite kompaniid, aasta on 1476. Ta on üles kasvanud sõdurite keskel, juba 8-aastasel esimest korda vägistatud ja arvab, et on orb. Ashi sõjaline edu tuleneb suuresti sellest, et ta kuuleb Häält (siit tõmbab taibukas lugeja esimese paralleeli Jeanne d’Arciga), kes talle lahingus olulisi taktikalisi võtteid soovitab. Ash on parajasti Püha Keisririigi Fredericki teenistuses ning keiser otsustab ta mehele sokutada ühele oma vasallile, et niiviisi kogu kompaniile käpp peale panna. Pulmatseremoonial osalevad ka visigootide saadikud Kartaagost, kes teevad näo, nagu paluksid abivägesid Türgi sultani vastu. Saadikutega on kaasas ka golem. Keiser provotseerib visigootidega diplomaatilise skandaali ning Ashi abikaasa peab nad Geenua kaudu Keisririigist deporteerima.
Geenuas aga selgub, et tegu oli visigootide pettemanöövriga; 20 aastat ettevalmistatud invasiooniarmee randub Itaalias, et kogu Euroopa vallutada. Ashi argpüksist mees, keda naine ühe ammuse intsidendi pärast põlgab, kuid kelle vastu tunneb samas ülimat seksuaalset tõmmet, vahetab pooli; ja pärast mõningaid seiklusi leiab ka Ash end visigootide poolt palgatuna. Seda siiski ajutiseks. Armeega on kaasas golmeid ja oma võimu näitamiseks visigoodid lihtsalt “lülitavad päikese välja”; purustatud Saksamaa ja Itaalia kohale laskub pimedus. Burgundia - Euroopa pärl - aga seisab.
Raamloos, tänapäeval, seletab Ratcliff, kes võisid olla visigoodid ja kuidas nad Põhja-Aafrikasse sattusid - ilmselt oli tegu gootidest, ibeerlastest ja araablastest koosnenud etnosega, kes keskajal Pürenee poolsarelt Tuneesiasse emigreerus, seal vana-Rooma tehnikat ja tõenäoliselt mingit senitundmatut maagilis-müstilist tehnoloogiat arendades võimsa impeeriumi lõi. Ratcliff laekub väljakaevamistele Tuneesias, kust midagi sensatsioonilist leitakse, sealhulgas ka golemeid. Samal ajal hakkab aga Ashist pajatavate tekstidega maailma raamatukogudes midagi juhtuma - nad, kas kaovad, või klassifitseeritakse ootamatult ümber keskaja ulmekirjanduseks!
Ja ega sisust tahakski palju enam rääkida... üllatusi on tekstis veel küllaga varuks. Lõpupoole pole enam üldse selge, kas tegu on sala-, alternatiivse või paralleelajalooga.
Hinde koha pealt, et millest oleks raudne viis plussidega; kuidas aga midagi neljataolist... ma muidugi hindan ajalooromaanides detailiseerimist, kuid kohati on Gentle’i jutuvestmisoskus natuke puine. Muidugi on romaanis paras annus feminismi, koondhindeks on aga siiski “viis”.