Jah, lugu on vist tõesti tarkuse ema, mul jäi mulje et loen F.R. Kreutzwaldi muinasjuttu. Mida ma aga Wellsi juures tõeliselt lülin on viis lugusid konstrueerida. Minajutustaja astub möödaminnes kuskile sisse, näeb seal inimest kes tas mingil - näiteks eemaloleva pilgu tõttu - põhjusel tähelepanu pälvib. Ja kukub siis urgitsema ja tausta uurima, kusjuures see viimane läheb tal üleloomulikult hõlpsalt. Info kätte saadud, siis kirjutuslaua taha ja seda lugejaga jagama, et mida kõike mina ikka näinud olen ja mida kõike teie ka teadma peaksite. Ma päris hästi ei usu, et see tol ajal ainuke jutuvestmise meetod oli, ka Wellsi enda loomingus on rõõmustavaid erandeid.