The Food of the Gods on klassikalist tüüpi ulmelugu. Millalgi 20. sajandi alguses leiutavad kaks Briti teadlast, keemik Bensington ja bioloog Redwood substantsi, mis võimendab mitmekordselt elusorganismide normaalset kasvuperioodi. Kuna nende uurimistöö rahastus on puudulik, rendivad nad maakohas väikese talu, et seda ainet kodulindude peal katsetada.
Nagu arvata võib, lekib naljatamisi "jumalate toiduks" nimetatud substantsi inimeste hooletuse tõttu aga peagi loodusesse ning ei lähe kaua, kui külaelanikke hakkavad kimbutama linnusuurused herilased ja koerasuurused rotid. Samal ajal on Redwood aga salaja võtnud ette ka inimkatsete tegemise, kasutades selleks oma vastsündinud poega...
Ma pean ütlema, et selle teose lugemine oli huvitavalt vastuoluline kogemus. Kogu loo esimene pool oli tegelikult üsna tüütu ja väsitav - seda eelkõige seetõttu, et Wells oli otsustanud satiirilise jutustajahääle võimalikult põhja keerata. See varjutas absoluutselt kõike - eluvõõraid teadlasi, rumalat ja ahnet külarahvast, "üldise arvamuse" võhiklikkust ja kitsarinnalikkust, ja nii edasi ja tagasi.
Mingis mõttes saan ma sellest valikust aru, sest on täitsa võimalik, et autor tahtis lihtsalt iga hinna eest hoiduda oma lugu conandoyleikuks seikluseks muutmast. On ju hiiglaslikud sajajalgsed ja kõrvahargid, rääkimata herilastest ja rottidest, selline teema, mis on alati pigem pulp-stiili lugusid toitnud. Farmi põletamine ning püsside ja mürgiga esimese eksperimendi vigade kõrvaldamine on samuti midagi just niisugust.
Lugemisel oli see siiski pigem häiriv ning isegi Wellsi vaieldamatu osavus viktoriaanliku Inglismaa olude ja tegelaste kujutamisel ei aita siin rohkem kui natuke. Kuid siis, kui lugu liigub edasi teise poole juurde, toimub äkki suur muutus. Tundub, nagu lubaks autor lõpuks lool enda eest rääkida (mitte rääkida ise koguaeg peale ja vahele, nagu varem).
Loo teine pool toimub umbes kakskümmend aastat hiljem. "Jumalate toitu" kasutatakse ülemaailmselt ja selle lekkimisega loodusesse (ning kaasnevate tagajärgedega) ollakse ammu harjunud. Kuid nüüd on üles kasvanud esimene põlvkond inimhiiglaseid - ning parlamendivalimised on võitnud populist, kes nõuab "jumalate toidu" keelustamist ja hiiglasliku floora ja fauna hävitamist...
See pool loost on tõsiselt hea. Kuigi hiiglaste kujutamine uue ja parema põlvkonnana (natuke nagu on Jonathan Swifti "Gulliveri reisides" Brobdingnagi hiiglased) on ehk veidi lihtsakoeline, on kogu siinse konflikti traagika nii kaunilt ja lüüriliselt kirja pandud (hiiglasest printsess muudab selle peaaegu muinasjutuliseks), et raske on seda vääriliselt kiita.
Samuti on raske Wellsi tähelepanu teravust mitte tunnustada. See, kuidas inimkond on lihtsalt leppinud "jumalate toidu" loodusesse lekkimise tagajärgedega, meenutab näiteks kogu 20. sajandi jooksul toimunud erinevate mürkide ja kemikaalide kriise - ja miks mitte ka praegust olukorda antibiootikumidega, mis samuti läheneb kriisile. Karismaatilise populismi nii ehe kujutamine juba 1904. aastal on samuti märkimisväärne.
Nõnda jääbki siit lõpuosa jõul kokku ikkagi positiivne mulje. See ei tähenda muidugi, et suur osa kogu loo esimesest poolest ei oleks lugeja kannatust omajagu proovile pannud. Kuid Wells paneb lõpuks siia ikkagi nii palju, et ka tema teoste "suure neliku" kõrval seisab see lugu täiesti ausal kohal ja väärib kindlasti lugemist ka praegu.
Hinnang: 6/10
Nagu arvata võib, lekib naljatamisi "jumalate toiduks" nimetatud substantsi inimeste hooletuse tõttu aga peagi loodusesse ning ei lähe kaua, kui külaelanikke hakkavad kimbutama linnusuurused herilased ja koerasuurused rotid. Samal ajal on Redwood aga salaja võtnud ette ka inimkatsete tegemise, kasutades selleks oma vastsündinud poega...
Ma pean ütlema, et selle teose lugemine oli huvitavalt vastuoluline kogemus. Kogu loo esimene pool oli tegelikult üsna tüütu ja väsitav - seda eelkõige seetõttu, et Wells oli otsustanud satiirilise jutustajahääle võimalikult põhja keerata. See varjutas absoluutselt kõike - eluvõõraid teadlasi, rumalat ja ahnet külarahvast, "üldise arvamuse" võhiklikkust ja kitsarinnalikkust, ja nii edasi ja tagasi.
Mingis mõttes saan ma sellest valikust aru, sest on täitsa võimalik, et autor tahtis lihtsalt iga hinna eest hoiduda oma lugu conandoyleikuks seikluseks muutmast. On ju hiiglaslikud sajajalgsed ja kõrvahargid, rääkimata herilastest ja rottidest, selline teema, mis on alati pigem pulp-stiili lugusid toitnud. Farmi põletamine ning püsside ja mürgiga esimese eksperimendi vigade kõrvaldamine on samuti midagi just niisugust.
Lugemisel oli see siiski pigem häiriv ning isegi Wellsi vaieldamatu osavus viktoriaanliku Inglismaa olude ja tegelaste kujutamisel ei aita siin rohkem kui natuke. Kuid siis, kui lugu liigub edasi teise poole juurde, toimub äkki suur muutus. Tundub, nagu lubaks autor lõpuks lool enda eest rääkida (mitte rääkida ise koguaeg peale ja vahele, nagu varem).
Loo teine pool toimub umbes kakskümmend aastat hiljem. "Jumalate toitu" kasutatakse ülemaailmselt ja selle lekkimisega loodusesse (ning kaasnevate tagajärgedega) ollakse ammu harjunud. Kuid nüüd on üles kasvanud esimene põlvkond inimhiiglaseid - ning parlamendivalimised on võitnud populist, kes nõuab "jumalate toidu" keelustamist ja hiiglasliku floora ja fauna hävitamist...
See pool loost on tõsiselt hea. Kuigi hiiglaste kujutamine uue ja parema põlvkonnana (natuke nagu on Jonathan Swifti "Gulliveri reisides" Brobdingnagi hiiglased) on ehk veidi lihtsakoeline, on kogu siinse konflikti traagika nii kaunilt ja lüüriliselt kirja pandud (hiiglasest printsess muudab selle peaaegu muinasjutuliseks), et raske on seda vääriliselt kiita.
Samuti on raske Wellsi tähelepanu teravust mitte tunnustada. See, kuidas inimkond on lihtsalt leppinud "jumalate toidu" loodusesse lekkimise tagajärgedega, meenutab näiteks kogu 20. sajandi jooksul toimunud erinevate mürkide ja kemikaalide kriise - ja miks mitte ka praegust olukorda antibiootikumidega, mis samuti läheneb kriisile. Karismaatilise populismi nii ehe kujutamine juba 1904. aastal on samuti märkimisväärne.
Nõnda jääbki siit lõpuosa jõul kokku ikkagi positiivne mulje. See ei tähenda muidugi, et suur osa kogu loo esimesest poolest ei oleks lugeja kannatust omajagu proovile pannud. Kuid Wells paneb lõpuks siia ikkagi nii palju, et ka tema teoste "suure neliku" kõrval seisab see lugu täiesti ausal kohal ja väärib kindlasti lugemist ka praegu.
Hinnang: 6/10