(romaan aastast 1906)
eesti keeles: «Sabatähe aastal»
Tallinn, J. Ploompuu raamatukaupluse kirjastus, 1920
Hoolimata kõigest, on autori jutul mõnes kohas siiski ka iva sees. Mulle tegelikult meeldis ta lähnemine utoopiale, mille kohaselt selleks, et maailm hakkaks mõistusepäraselt toimima, on vaja inimest ennast, tema olemust põhjalikult ümber teha ning see muutus on fundamentaalset laadi, seda ei saavuta mõne raamatu läbilugemise või mõnda sekti astumise teel. Kui tegelikud revolutsionäärid ja sektandid (kelle tegevusele Wells muuhulgas vee peale tõmbab, pidades neid haige maailma palavikutõmblusteks või kuidagi nii) sellest aru oleks saanud, oleks suur osa 20. sajandi räigustest olemata jäänud. Nii et autor ühelt poolt leiab, et kirjutamisaegne ühiskonnakorraldus on pehmelt öeldes mäda, kuid samas ei ole sellestsamast supist pärit inimesed suutelised seda märkimisväärselt paremaks muutma. Üldiselt väga sümpaatne seisukoht.
Romaani üks peamisi puudusi ongi minu meelest jube venitamine. Kui on tahtmist 19. sajandi vanast heast Inglismaast lugeda, tasub igal juhul eelistada Dickensit sellele kahtlase väärtusega maailmaparandaja meditatsioonile, mida pakub Wells romaanis "Sabatähe aastal". Antud teost ei soovita kellelegi, ise olin 2 päeva külmetusega pikali ja leidsin, et see tykk võiks olla mu seisundile kohane. Tõsi küll, ühe romaanimahus käsikirja lugesin veel pealekauba (ja see oli muidugi oluliselt parem).