Kasutajainfo

H. G. Wells

21.09.1866-13.08.1946

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· H. G. Wells ·

Men Like Gods

(romaan aastast 1923)

ajakirjapublikatsioon: «Hearst`s International» 1922; november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Jumalate taolised»
Leningrad, Eesti Kirjastuse Ühisus, 1924

«Inimjumalad»
H. G. Wells «Nähtamatu. Inimjumalad» (1968)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
9
3
2
0
Keskmine hinne
3.895
Arvustused (19)

Omal ajal suurt poleemikat põhjustanud teos. Wells oli vist üldse esimene (vähemasti tuntud autoritest), kel jätkus julgust välja öelda ideed sündivuse piiramisest, kontrollist tarbimise üle jne. Minu arvates HGW loomingu mitte just tugevaim lugu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hirmus punase mulje jättis see raamat millegipärast. Täitsa nagu mõni nõukogude kirjanik oleks selle valmis kirjutanud. Just sellepoolest, et tegelaskujud tundusid olevat kohutavalt ülepingutatud ja ebaloomulikud. Käest ära ei pannud, aga teist korda lugeda kah ei viitsi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin hiljaaegu uuesti üle just ja meeldis mõnevõrra rohkem kui esimesel korral. Päris maksimaalselt ma teda siiski ei hindaks, kuna tundus natuke tuim olevat kohati.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt olen ma pervert, aga "Inimjumalad" on minu üks lemmikromaane HGW loomingus, sellest pean ma paremaks vaid romaane "Nähtamatu" ja "Esimesed inimesed Kuul". Punane? Võimalik, et ongi... Wells ju sotsialist... samas meeldis mulle just selle romaani mahe radikaalsus... minu meelest on see tekst kohe ilgelt alahinnatud... näiteks see ülikiidetud "Doktor Moreu saar" pole pooltki nii hea. Võimalik, et see on tõesti viimane tõeline inglise sotsialistlik utoopia... kui nii... siis on tegu väärika lõppakordiga.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan on ka tore lugu sellest, kuidas kaks meest vaidlesid. Ühelt poolt tõeotsija ja fantasöör (H. G. Wells), teiselt poolt poliitik ja isemõtleja (Winston Churchill). Kui ma teismelise koolipoisina 70-ndatel seda raamatut esimest korda lugesin, siis arvasin kah, et tegu on ühe Wellsi äpardunuma asjaga, kus ta ei ole suutnud hoiduda oma kommunistlikest luuludest. Kuigi raamatul olid minu jaoks ka tollal teatud väärtused (erinevate tsivilisatsioonide kokkupuutel tekkivate probleemide kohatine päris elegantne lahendamine, Wellsi köitev mudelite loomise oskus, peen iroonia võltsvagaduse ning establishmenti kommete ja elulaadi arvel, inglase, prantslase ja ameeriklase rahvuspsühholoogiliste erinevuste kirjeldus jmt), jättis HGW positiivne programm üllatavalt nigela ja õõnsa mulje. Mõnuga oli loetav ühe peategelase (Rupert Catskilli) satiiriline kirjeldus. Muidugi jah, tol ajal olid minu kui koolipoisi teadmised Suurbritannia poliitikast kahe ilmasõja vahel nigelad - teadsin ainult mõnede poliitikute nimesid (Lloyd George, Neville Chamberlain, Winston Churchill). Ja nii ei mo~istnudki ma samastada Churchilli tolle Rupert Catskilliga. Nüüd, üle kahekümne aasta hiljem, leidsin samast raamatust hoopis muid väärtusi. Näiteks mitmete tolleaegsete poliitikategelaste ja avaliku elu prominentide satiirilised portreed. Leidsin ka kuulsa 20. aastal inglise ajakirjanduses toimunud diskussiooni suhumises tärkavasse Nõukogude Venemaasse. Selle diskussiooni põhilised oponendid olidki andekas utoopiate looja (HGW) ja auahne renegaadi- ja skandalistimainega noor ideegeneraatorist minister (WC). Winston Churchill oma ettenägelikkuse ja isemõtlejalikkusega on praegu moes. Et pilt temast oleks objektiivsem, selleks tasuks WC vaadata ka oponendi silmadega - mis siis, et see oponent ei ole agara poliitiku naeruvääristamisel hoidnud värve kokku. Nii on ta Churchillist teinud kassitapja või kassihävitaja - (Catskill). Samas torkab silma tõsiasi, et Wells on kirjanikuna suurem kui utopistina - aine on tal käest libisenud ja Wellsi püüdlustest hoolimata oleme saanud muheda psühholoogilise portree mehest, kelle kohta endine kommunist Orwell on öelnud (Vt ka kogumikku "Valaskala kõhus", selles esseed "Hitler, Wells ja maailmariik") et suhtumises bolshevikesse oli Winstonil palju rohkem selget mõistust kui HGW-l. Wellsi raamat annab hea pildi kahe maailma- sõja vahel Euroopas küllalt laialt levinud pahempoolse intelligendi maailmavaatest. See maailmavaade idealiseeris Makarenkolikku kollektiivikasvatust, saagis jalgu alt pühalt perekonnalt kui stabiilse ühiskonna alustalalt, kurjategija puhul lootis elektroodidega psühhiaatrionu aga mitte kumminuiaga politseinikuonu peale. Isegi eugeenika kui maailmaparandamise vahend sobis siis vasakpoolse intelligendi maailmavaatesse. Neil aastatel ajas GULAG oma esimesi võrseid ja kapral pidas õllekeldris oma kõnesid, aga peaaegu keegi ei taibanud, et tulemas on Suur Vend. Seeto~ttu pean u"tlema, et kõige muu taustal ei maksa Wellsi su"u"distada mingis erilises punasuses, ja silmaklappidega maailmanägemises. Wellsi suhtumine bolshevike meetoditesse oli 1922. aastal selgelt eitav. Selle eituse on ta ka raamatu kolmandas osas "Neofüüdina utoopias" kirja pannud. Takkajärgi võib arvata, et kümned ulmekirjanikud on teadlikult või ebateadlikult, otseselt või kaudselt, Wellsi sellest romaanist snitti võtnud. Miks ma siis "Inimjumalatele" viit ei pane? Väga lihtsal põhjusel - raamat jätab kohati (eriti viimases osas) põhjendamatult venitatud mulje - mulle meelivad sellised veidi tihedamad tekstid.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani algus – mr. Barnstaple kujutamine tööl, kodus ja lahkumine Londonist – on eht Wellsilik: tõetruu ja humoorikas. Utoopiaid on usutavalt kujutatud üsna vähestes teostes (meenub vaid Iain M. Banksi Culture- sari), ka Wellsi Utoopia on ebarahuldav, jutlustav. Neil romaani lehekülgedel, kus tegevus toimub Utoopias, on kirjanik kaotanud peaaegu kogu huumorimeele. Lugu muutub teravalt satiiriliseks ja liiga tõsiseks. Muidu hindaksin teost kolmega, aga ... eesmärgi (=utoopia kujutamine) ränkraskust arvestades olgu hindeks 4.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah, minu meelest see teos millegi erilisega ei hiilga. Aetakse nagu tavaliselt sellist utoopilist jama (hävitame kõik mürgised, koledad, ebakasulikud loomad ja taimed, planeedil ei saa normaalselt üle 250 miljoni inimese elada, maalased tahavad otse loomulikult kohe alustada uue maailma vallutamisega jne). Ausalt öeldes polegi mulle utoopia kunagi õieti meeldinud. Minu aju keeldub lihtsalt uskumast kõike seda, mida seal kirjeldatakse. Aga, et Wells oskab hästi kirjutada, pole tema utoopia mingiks väga kehvapoolseks jäänud (seetõttu saab minult ka "4"). Seda auguteooriat, mis HGW jutus kasutas on jah suhteliselt palju praeguseni kasutatud. Üldse on pärinevad päris paljud ulme põhikomponendid Wellsi sulest. Näiteks "Maailmade sõjast" tulnukate invasioon, "Nähtamatust" nähtamatu olend, siit dimensioonidevaheline auk jne. Kui nüüd selle utoopia juurde tagasi tulla siis lugeda teda ju võib, aga see ei ole mingil juhul kohustuslik (kui sa juhtumisi utoopia fännaja pole).
Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et meie ulmelugejate aktiivsemal osal on suht negatiivne suhtumine utoopilistesse romaanidesse. Kirjanduslikult on raamat minu arvates nõrk ja ka tegelased käituvad üsnagi ebaloogiliselt, kuid asetades teose oma kaasaega ja arvestades paljude ideede uudsust, siis paneks viie ära.

Mulle meeldib, kui keegi tühja (aga tavalugejale hästi peale mineva) actioni asemel mõlgutab mõtteid kuidas ühiskonnakorraldust paremaks muuta. Me võrdsustame liialt sageli kirjaniku teosed ja tema veendumused.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb nõustuda eelkirjutajaga, kes väitis, et romaan obn kirjanduslikult nõrk -- seda ta tõesti on. Tegelased on ühekülgsed, neil on puudu nii tervest mõistusest kui ka lihtsalt enesesäilitusinstinktist jne. Tegemist on programmilise tekstiga mingi ideoloogia (antud juhul on selleks uellsiliku helge tuleviku teooria, mida ta ka mitteilukirjanduslikes teostes on käsitlenud) propageerimiseks.

Analüüsides järgnevalt Wellsi kujutatud utoopiat, ei püüa ma arutleda selle üle, mida kirjanik ühe või teisega MÕTLES -- panen lühidalt kirja selle, missuguseid seoseid see või teine minus kui lugejas tekitas.

Kõige rohkem hakkas mulle vastu utooplaste üleolev suhtumine maalastesse. Keegi on kusagil öelnud, et nimetades madalamal arenguastmel olevaid hõime nende arusaamatu kõne tõttu bar-barideks, laskusid vanad kreeklased oma mõtteviisilt korrapealt nendesamade barbarite tasemele. Sama käib ka HGW utooplaste kohta -- tegelikult on nende suhtumine "valge inimese missiooni" ning Briti Impeeriumi rahvusvahelist eestkostefunktsiooni õigustava mõtteviisi peegeldus, olgugi et erinevalt brittidest tõukasid nad endast madalamast rassist eemale, mitte ei pöödnud seda anastada (puudus neil ju selleks igasugune vajadus). Arenenuma ja vähemarenenuma rassi kontaktist on kirjutatud mitu korda paremaid raamatuid, kasvõi Strugatskite "Raske on olla jumal".

Teiseks paistab Catskillil mõneti õigus olema, kui ta utooplasi degenerantideks nimetab. Nakkusohule mittemõtlemine tähendab igal juhul vähemalt ohutunde degenereerumist ning juba ainuüksi sellel võivad olla katastroofilised tagajärjed. Põhjendus, et kauuaaegse haigusteta maailmas elamise tagajärjel on ühiskond lakanud nende peale mõtlemast, on naeruväärne.

Sama ebausutav on mässulise seltskonna kaljutipult minemalennutamine -- mingi uimastava gaasi kasutamine oleks igal juhul mõistlikum ja ökonoomsem olnud.

Rahva üleüldise teadmistejanuga, mida Wells ennastunustavalt kirjeldab, ei liitu absoluutselt igasuguste inimkonda ja Maad puudutavate teadmiste tagasilükkamine. Raske uskuda, et kahe mõistusliku rassi esmakokkupuutel võib vahetatava teabe hulk nii tühine olla.

Kokkuvõtteks, teos on ebausutav ning kaotanud tänaseks suure osa oma tollasest aktuaalsusest koos seksrevolutsiooni ja teaduse edusammudega. See kõik on täiendatud igasugust kriitikat mittekannatava atribuutikaga.

Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin 9-aastaselt... olin vaimustuses. Hiljem olen seda korra aastas regulaarselt üle lugenud ja ei saa ütelda, et vanemaks saades raamat oma väärtust kaotanud on. Vastupidi -- iga uus ülelugemine otsekui lisab üht-teist juurde. Noh, on vastuolusid -- mis siis. Tolle aja kohta väga hea raamat, viis ilma mingi kahtluseta.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks utoopia, mis lähemal vaatlemisel osutub düstoopiaks. Vabanduseks ehk see, et vanameister ei teadnus siis pooli asjugi... Palju küsimusi tekitav, ent "töötav" versioon - just ajastu ideede peegeldusena.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin antud teose keskmist hinnet ja hakkasin iseendale imelikuna tunduma. Kurat, see on vist ainus raamat, mis mul pooleli jäi, kuna ma ei suutnud seda ila enam lugeda. Arvustustega tutvunult jätan endale väikese taganemistee ja luban ta siiski ette v6tta ja läbi lugeda, sest millegagi peavad olema ju lp6hjendatud k6rged hinded inimestelt, kelle arvmusest ma väga lugu pean. Preagu aga pean end tublisti vaos hoidma, et minu klaverist ei hakkaks pritsuma teksti, mis kindlasti mitte hea tooni ja intelligentse arvamusavaldusega kaugeltki kokku ei lähe.
Teksti loeti eesti keeles

Uskuge või ei, aga parim Wellsi romaan, mida olen siiani lugenud. Ja mispidi ta punane oli, kui marksiste kirus? Huvitav, kuidas punavõimu ajal seda raamatut üldse välja lubati anda? Hea asi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin noorest peast - ikka üsna mitu korda - ja meeldis väga. Lugesin vanemana kah ja meeldis ikka. Tegelased ei tundu "ebaloomulikud ja ülepingutatud", inimesed ongi sellised :)

Omas ajas oli see raamat ilmselt täielik tipp. 21. saj. seisukohast hinnates - absoluutsete lemmikute hulka just ei kuulu, nii et viit ei paneks, neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: veebruar 2020
jaanuar 2020
detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019

Autorite sildid: