Kasutajainfo

H. G. Wells

21.09.1866-13.08.1946

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· H. G. Wells ·

The First Men in the Moon

(romaan aastast 1901)

ajakirjapublikatsioon: «The Strand Magazine» 1900; november – 1901; august
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Esimesed inimesed Kuul»
Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1929

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
2
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)

HGW on autor, kes mulle alati meeldinud on. BAAS seda küll ei näita, aga viga saab nüüd parandatud. Ka meeldib Wells mulle Jules Verne'ist tunduvalt rohkem oma olustikulisuse pärast. Seda tasub mainida just eelkõige selle romaani puhul. Raamat algab mingis Inglismaa kolkas, kus keegi Cavor on leiutanud miski aine keivoriidi. Seesinane aine neutraliseerib gravitatsiooni. Ehitatakse aparaat ning lennatakse Kuule. Kuul on selline sipelgapesalaadne ühiskond, mis on nii mõneski mõttes Maast kõrgemal arengutasemel. Eks seal Kuul ole omajagu madinat ning lõpuks pääseb osa ekspeditsiooni Maale tagasi. Sihuke oleks siis sisu. Kriitikud on sageli seda nimetanud ka HGW esimese loomeperioodi viimaseks suureks ulmeromaaniks. Tundub, et neil on õigus. Minu jaoks küünib HGW pärastisest loomest selle romaani, "Nähtamatu", "Maailmade sõja" ja "Ajamasina" tasemeni vaid "Inimjumalad" (ning sedagi mööndustega). Vaat nii. Aga lugege. Minge mõnda suurde raamatukokku (näit. Tartu Ülikooli Raamatukogu), võtke omale vaba päev ning neelake see volume lugemissaalis läbi. Nii vana raamatut ju koju ei anta. Minu meelest tasub ikka lugeda sedavõrd mõnusat mikstuuri olustikulisest ja SF romaanist, kus teatav vanamoodsus isegi lummavana mõjub. Muidugi, keeleoskuse korral on mugavam seda romaani originaalis (või vene, või mõnes muus tõlkes) lugeda. Ka samanimeline film on olemas, aga minu meelest on sellel vaid filmilooline väärtus.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin 15 krooniga Kaubahalli-aluselt bukinistilt... :)

Järjekordne Wellsi teos, mis kajastab tema arusaamist ühiskonna arengust ning tõekspidamisi. Siin on küll asi vähem radikaalsem, kui "Inimjumalate" puhul, sipelginimeste kujutamise juures on tunda kerget huumorit. "Esimesed inimesed Kuu" seondubki minu mõistuses eelkõige "Inimjumalate" ja "Maailmade sõjaga", teadlse vestlus Kuu valitsejaga meenutab aga kõige rohkem "Gulliveri reiside" vastavat lõiku...

Gravitatsiooni varjestamine on muidugi jama, aga romaani kirjutamise ajal polnud see nii selge kui tänapäeval. Ülejänud tehniline butafooria muidugi ka ei kannata kriitikat, eelkõige käib see ülekoormuse puudumise kohta. Kas kuulojused pärinesid tegelikult ka muteerunud seleniitidest? Ilmselt küll, sest enne tsivilisatsiooni tekkimist vaevat neil võimalik oli kuhugi peitu pugeda kosmilise öö eest. Arusaamatuks jääb muidugi, miks ja kuidas selline kosmiline öö üldse tekkis -- miks temperatuur koos Päikese kadumisega kohe nii kiiresti langema hakkas. Atmosfäär oli ju olemas.

Meeldis aga koobasmaailma kirjeldus sinise kiirgava vedeliku ning kusagil sügavuses paikneva merega.

Teksti loeti eesti keeles

Juba käes on lahe hoida esimese Eesti riigi aegset isendit. Keerad lehti ja mõtled, et 90 aastat tagasi on mingid inimesed selle raamatuga vaeva näinud. Tollal oli ju raamatu loomine (köitmine, trükkimine, lõikamine ja muu selline füüsiline pool) hoopis teistsugune. Mitmed käed on selle raamatu nimel tööd teinud.

Taustaks - raamat ilmus esimest korda aastatel 1900-1901 inglise ajakirjas The Strand Magazine. Seal ilmus nii lühijutte kui igasuguseid üldisemaid artikleid, muudest autoritest saab välja tuua näiteks sir Arthur Conan Doyle (Sherlock Holmesi lühijutud), Agatha Christie, Rudyard Kipling ja Georges Simenon.

Inglismaal leiutab mees nimega Cavor aine nimega kavoriit. Kavoriit neutraliseerib gravitatsiooni seega ehitab leiutaja koos sõber Bedfordiga kerakujulise masina, millega siis võetakse ette reis Kuu peale. Kuu peal on atmosfäär inimesele sobiv, on mitmeid taimi ning muuhulgas elavad seal seleniidid, umbes inimsuurused... no ütleme, et putukad, täpsemalt sipelgad. Esmakontakt nendega on kehvavõitu, inimesed võetakse vangi. Neil õnnestub küll põgeneda, mingil hetkel mehed lähevad teineteisest lahku ning Bedfordil õnnestub maa peale tagasi pääseda. Raamatu tagumises pooles selgub, et Cavor jäi ka siiski ellu, Kuult Maa suunas saadetud teated kirjeldavadki paremini seleniitide elu-olu.

Kui vaadata sisu tehniliselt poolelt siis praeguseks teame me märksa paremini, mis toimub kuu peal, samuti on tehnika meeletult edasi arenenud. Seega tänapäevaste teadmiste juures on gravitatsiooni varjestamine ja muu tehniline pool... noh, ütleme, et paremini läbi uuritud ja selgemad. Aga tollal oligi see raamat üks paljudest teooriatest, täpsema info saamiseni läks veel aega.

Tõlge ja keelekasutus on hoopis midagi muud kui tänapäeval. Mõned ägedad näited:

"Ma tulin voodist välja ja kõndisin ümberringi. Ma istusin aknale ja vaatasin ainiti maailmaruumi mõõtmatusse. Tähtede vahel on tühjus, mõõtmatu pimedus! Ma katsusin meele tuletada katkendilisi teadmisi astronoomiast, mis olin omandanud oma ebaregulaarse lugemisega, kuid see oli kõik liiga udune, et et anda vähimatki ettekujutust asjadest, mis meid võisid oodata. Lõpuks läksin ma tagasi voodi ja saavutasin mõned silmapilgud und - õigem mõned silmapilgud painajalikku poolund, mille kestusel ma kukkusin ja kukkusin alatasa ilmaruumi põhjatusse."
(lk 62)

"Ma ei karjatanud ega teinud ehmunud liigutusi, kuid siiski valdas mind hirm, Oli kui oleks mind mingi asi kinni hoidnud ja õhku tõstnud - mingi asi, millest ei teadnud mitte, mis see on. Lihtne käega klaasi külge puudutamine pani mind liikuma. Ma sain aru, mis oli juhtunud, kuid see ei takistanud mind hirmu tundmast. Me olime ära lõigatud kõigest väljaspoolsest külgetõmbetungist, ainult teotses meie kera sees olevate asjade eneste külgetõmbe tung. Järelikult, kõik asjad, mis ei olnud kinnitatud klaasi külge, kukkusid - meie massi kergust arvesse võttes - aegapidi meie oma väikese maailma raskuskeskpunkti poole, mis näis olevat kusagil kera tsentrumi lähiduses, kuid ennem minule ligemal kui Cavor'ile, minu suurema raskuse tõttu"
(lk 71)

""Üsna pea," ütlesin mina, "on need taimed sama kõrged kui meie. Oletage, oletage lõpuks - on see kindel? Kuidas teate teie, et see aine on õhk? Ta võib olla lämmastik - ta võib olla isegi süsihapu gaas.""
(lk 105)

Äärmiselt äge raamat, mis on mõnes mõttes küll praeguseks vananenud aga eriti just ajaloolise märgina on ta kuldaväärt. Endal on jube hea meel, et ta avastasin, seda enam, et Wells meeldib endale juba ammust ajast. Veel nädal tagasi ei teadnudki, et selline raamat on eesti keeles ilmunud - taaskord oli siinsamas FB's Ulmeturg see koht, mis maailma avardas.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: