(kogumik aastast 2016)
eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2016
Kogumiku kaanepilt võinuks tõesti ulmelisem olla, vana Chevrolet, poomissilmus ja kärbes jäid nagu väheütlevateks.
"Poodud võõras" sisalduvaid lühijutte ma üksikult arvustada ei tahakski, sest siin BAASis on enamasti kõik juba ära öeldud, samuti andis kogumiku sisust "Reaktori" 2016. aasta juulinumbris põhjaliku ülevaate Ove Hillep. Kuid paaril lool siiski peatuksin. Nimelt ajendas too kogumik - nagu "Vilistaja metsaski" - mind taas Philip K. Dicki teoste ekraniseeringuid vaatama ning originaaliga võrdlema. Selle kogumiku võtmes on oluline rääkida kahest linateosest: "Total Recall" ja "Minority Report". Või õigupoolest kolmest, sest "Total Recallist" on ju ka vahepeal uusversioon ilmunud. Nagu paljud on siin maininud, siis filmid jäävad juttudele alla - sellega nõustun ka mina. Kuid filmid pole siiski üdini halvad, pigem omaette teosed, mis alusmaterjaliga väga lõdvalt seotud.
"Total Recalli" Arnold Schwartzeneggeriga versioon on neist kolmest filmist vast kõige originaalilähedasem, kuid siiski ühe suure puudusega - nimelt ei anna see edasi jutu põhilist puänti ja asendab selle suure madinaga. Uusversioon kasutab aga mäluasendustehnoloogiat vaid ühe väikese pidepunktina ning läheb siis omadega täiesti rappa ning võiks minu poolest üldse mingit uut pealkirja kanda, sest iseseisva linateosena on ta isegi täitsa vaadatav, kuid Dicki looga sidumine tõmbab filmi hinde kõvasti alla. Nii et kui võimalik, lugege siiski eelkõige juttu ja kui väga vaja, vaadake ka 1990 aasta filmi, aga uusversioon jätke Dickiga tutvumisel küll vahele.
"Minority Report" on loona lausa suurepärane - mind võlus eelkõige alternatiivsete tulevike kujunemise aspekt ning sellest tulenevad moraalsed dilemmad, samuti ka loo poliitiline pool. Kahjuks on filmis kõik see tahaplaanile jäetud ning film ei õigusta seetõttu ka oma nime - vähemuse raportit mainitakse seal vaid põgusalt. Ka on Spielberg originaalile liiga palju kihte peale värvinud, nii et kohati jääb juttu mittelugenule film ka segaseks. Samas juttu lugenule on filmi lugu paljuski "vale". Nii et ei oskagi öelda, kas soovitan vaadata või mitte, kuid ütlen see-eest päris kindlalt, et lugege juttu!
Ja et nüüd päris filmiarvustuseks ära ei kisuks - vabandan! - siis peatun korraks ka kogumiku viimasel jutul. Miks? "Eelisikud" ei ole ju iseenesest halvasti kirjutatud lugu, kuid eristub teravalt muudest, sest autor surub siin lugejatele kõvasti oma agendat - abordivastasust - peale. Teeb ta seda usutavas või mitteusutavas vormis, polegi minu meelest nii oluline, kuid häiris eelkõige just see üsna ühemõtteline vastuseis, kus samas oma seisukoha kaitseks just kuigipalju argumente ei leidunud. Seega oli see jutt minu jaoks ka kogumiku "tõrvatilk". Kuid olgem ausad - üsna tilluke ja lõppkokkuvõttes saab see eestikeelsete kaante vahele koondatud antoloogia minult otse loomulikult maksimumpunktid.