Philip K. Dick

Olen varem lugenud põhiliselt Dicki hilisemat, 1960. aastatest pärinevat loomingut, mida iseloomustab filosoofilisus ja teatud vaimuhaige-narkootiline hägusus. (Autori varasemast loomingust on mulle siiani ette sattunud vaid Marduses ilmunud jutt "Koloonia".) Peab tunnistama, et noore Dicki (1953. aastal tähistas ta oma 25. sünnipäeva) looming on hilisemast mõnevõrra teistsugune, lihtsakoelisem, hoogsam ja seikluslikum.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?

Antud valimiku puhul tekib juba sisukorrale otsa vaadates kolm vastust otsivat küsimust. Esiteks, miks on kogumikus jutte üksnes neli? Millega üldse põhjendada autori nelja lugu sisaldava jutukogumiku väljaandmist? Õigustatud võiks see olla üksnes juhul, kui tegu on mingi väheviljaka või -olulise autoriga, kelle loomingu paremiku võibki nelja looga kokku võtta või ka juhul kui neli lugu moodustavad mingi jututsükli (a la Poul Andersoni ajapatrulli lood). Üks ega teine põhjus PKD puhul aga ei päde.

Teiseks küsimuseks on, mis üllast eesmärki teenib asjaolu, et jutud on algupärandis ilmunud kõik ühel ja samal aastal? On ju üsna väheusutav, et tegu on suurejoonelisema projekti avapauguga ning et järgmisena ilmub eesti keeles PKD 1954. aasta juttude valikkogu, seejärel 1955. aasta juttude valikkogu jne. Märksa tõenäolisemalt jääb see valimik ainsaks ning piiratud ressursside puhul oleks mõistlik neid otstarbekalt kasutada.

Kolmandaks küsimuseks on, miks osutusid vahendatuks just nimelt need jutud? PKD jutuloomingut mõnevõrra tundva inimesena leiaks ma kasvõi sama aastanumbri (kui aastaga 1953 piirdumine oli kogumiku koostajale näiteks mingi olemuslik väljakutse) seest oluliselt paremat materjali, kui käesoleva kogumiku kaks esimest lugu.

Nii on meil nüüd ühtede kaante vahel Dicki jutuloomingu absoluutsesse paremikku kuuluv "Second Variety"; põnev, kuid ühtlasi vastuolulisi tundeid tekitav "Variable Man"; kogumiku nimilugu, mis oleks enam-vähem aktseptaabel lüürilise vahepalana nii umbes paarikümmet PKD muud juttu sisaldavas valimikus ning tõeliselt halb "Mr. Spaceship", mille puhul ma tõsiselt kahetsen, et ma seda üldse lugesin. Eks ta ole.

Jätsin nimiloo vahele, sest nii palju oli meeles, et see sai loetud ning mingi taimedeks muutumise lugu see oli. Ja et autori põhiline sõnum oli selle looga öelda: "võtke vabalt". Loetav, mõtlemapanev, hinne "hea".

"Mr. Tähelaev" tuli osaliselt tuttav ette, osaliselt mitte. Kui lõpuni sain, oli selge, et lugesin teist korda. Aga erinevalt enamikest eespool arvustanutest ei kahetsenud. Tugevalt sõjavastane lugu, selge sõnumiga inimkonnale otsida muud arenguteed. Jah, oli küll ebaloogiline lõpplahendus, kuid see selleks, minu jaoks oli tähtis sünum. Nii et ikkagi "neli".

"Mees võrrandis" jäi minu jaoks vast kogumiku nõrgimaks looks, sest kuigi isegi "maakerasuurused loogikaaugud" mind enamasti väga ei häiri, oli siin loos kogu pääsemine ikkagi ülimalt naiivselt lahendatud ning vastuolusid teisigi - no mingi valemiga ei ehita laste walkie-talkiest tähtedevahelist saatjat jms. Napilt oleks "kolme" pannud, kuid kuna lugu ise oli vägagi lobedalt loetav siis annan andeks.

Kahtlemata oli kogumiku parim lugu viimane, hoolimata sellest, et mul oli juba poole jutu pealt selge, kes on kes ja mis on mis ning kuhu see kõik välja jõuab. Aga kirja oli see pandud kõik niivõrd hästi, et pildid jooksid pidevalt silme ees ja raamatut ei tahtnud käest ära panna. Aga kõige tähtsam oli loomulikult loo moraal: hoiatus isetäiustuvate ja autonoomsete relvasüsteemide eest. "Viis".

Tervikuna - väga hea kogumik, öelgu eelarvustajad, mis tahes. Olen isiklikult väga rahul, sest polnud autori varasema loominguga tuttav ning tema hilisem küberpunk või alternatiivajalugu pole mind niimoodi köitnud. Loodaks väga, et just Philip K. Dicki jutte rohkem eesti keeles avaldataks, sest mulle tundub, et just see vorm on see, kus autor särab. Tubli töö tundmatu kirjastuse poolt, nii hoida!