Kasutajainfo

Philip K. Dick

16.12.1928-2.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

Vilistaja metsas

(kogumik aastast 2015)

eesti keeles: Tallinn «Triquetra Kirjastus» 2015

Sisukord:
  • Stalker 2016
Hinne
Hindajaid
1
4
4
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (10)

Neli 1953. aastast pärinevat Dicki eri pikkuse ja vägagi erineva kvaliteediga teksti ühtede kaante vahel. Sellise kogumiku avaldamine eesti keeles on kahtlemata tubli tegu, ainult et raamat vajanuks keeletoimetamist või siis eesti keele grammatikareeglitega hästi kursisolevat tõlkijat.

Olen varem lugenud põhiliselt Dicki hilisemat, 1960. aastatest pärinevat loomingut, mida iseloomustab filosoofilisus ja teatud vaimuhaige-narkootiline hägusus. (Autori varasemast loomingust on mulle siiani ette sattunud vaid Marduses ilmunud jutt "Koloonia".) Peab tunnistama, et noore Dicki (1953. aastal tähistas ta oma 25. sünnipäeva) looming on hilisemast mõnevõrra teistsugune, lihtsakoelisem, hoogsam ja seikluslikum.

Teksti loeti eesti keeles
7.2015

"Vilistaja metsas" koondab ühtede kaante vahele neli lühiteost, mida ühendavaks jooneks võib vast pidada ühiskonnakriitilisust. Tundub, et häving on inimkonna pärisosaks olenemata sellest, kas selle vallandab inimeste sõjakus Maa pinnal realiseerituna või kosmoseavarustes tulnukatega tüli kiskumise tagajärjena. Siiski ei ole P.K. Dick võtnud järjekindlat pessimisti seisukohta ning ta leiab inimrassile pääsetee; olenevalt vaatenurgast kas ühes, kahes või koguni kolmes tekstis neljast.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?

Teksti loeti eesti keeles

Esimesed kaks lugu on kiirelt unustatavad ja mitte midagi erilist, seetõttu on üllatav, et just kõige esimene jutt on ka kogumiku nimilooks valitud. Mina oleks ise selleks pannud just kõige parima ehk viimase (eriti kuna on tuntud ka filmi kaudu). Kolmas lugu polnud samuti halb ning huvitav, et nagu Kuttnergi uskus ka Dick vähemalt 50nendatel intuitiivset tehnika haaramist, ehk inimene, kes pole kunagi arvutit näinud, aga on geenius, suudab seda alateadlikult parandada. Ma pole siiani jõudnud selgusele, et kas see mõte on väga geniaalne või täiesti idiootne. Kokkuvõttes kummastava valiku ja kõikuva kvaliteediga kogumik, mille lugemist samas kindlasti ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks eelpool mainitud ühiskonnakriitilisusele ja võiks vast öelda sõjavastasele hoiakule, on kogumikku võetud tekstide ühendavaks nimetajaks 1950ndad aastad kui tekkeaeg. Nõustun Joel Jansiga et parim lugu on "Second Variety". Estconil kuulsin et "Second Variety" eestindamise luba on antud ühele teisele kirjastusele, mistõttu jääb mulje nagu oleks käesolev kogumik piraat. Ja mööda ei saa raamatu kujundusest. Mida tähendab kaisukaruga tüdruku pilt kokku kahes kohas - tagakaanel ja ühel illustratsioonil? Kas tõesti on tegemist lasteraamatuga, nagu näib ka viitavat Triquetra kirjastuse kodukas! Philip K Dick kui lastekirjanik... Sellises kontekstis paistab isegi "Ubik" lasteraamatuna, on seal ju üks oluline lapstegelane.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei arva ka enda lemmikute hulka kuuluvate kirjanike puhul, et nende nõrkade teoste eesti keelde tõlkimine on kultuuritegu, mis vääriks tunnustamist. Ka kõige väljapaistvamatel autoritel on nõrku teoseid ja teatud piirivalve võiks keeleruumil olla, sest entroopiat on niigi maailmas küllalt, milleks seda juurde toota.

Antud valimiku puhul tekib juba sisukorrale otsa vaadates kolm vastust otsivat küsimust. Esiteks, miks on kogumikus jutte üksnes neli? Millega üldse põhjendada autori nelja lugu sisaldava jutukogumiku väljaandmist? Õigustatud võiks see olla üksnes juhul, kui tegu on mingi väheviljaka või -olulise autoriga, kelle loomingu paremiku võibki nelja looga kokku võtta või ka juhul kui neli lugu moodustavad mingi jututsükli (a la Poul Andersoni ajapatrulli lood). Üks ega teine põhjus PKD puhul aga ei päde.

Teiseks küsimuseks on, mis üllast eesmärki teenib asjaolu, et jutud on algupärandis ilmunud kõik ühel ja samal aastal? On ju üsna väheusutav, et tegu on suurejoonelisema projekti avapauguga ning et järgmisena ilmub eesti keeles PKD 1954. aasta juttude valikkogu, seejärel 1955. aasta juttude valikkogu jne. Märksa tõenäolisemalt jääb see valimik ainsaks ning piiratud ressursside puhul oleks mõistlik neid otstarbekalt kasutada.

Kolmandaks küsimuseks on, miks osutusid vahendatuks just nimelt need jutud? PKD jutuloomingut mõnevõrra tundva inimesena leiaks ma kasvõi sama aastanumbri (kui aastaga 1953 piirdumine oli kogumiku koostajale näiteks mingi olemuslik väljakutse) seest oluliselt paremat materjali, kui käesoleva kogumiku kaks esimest lugu.

Nii on meil nüüd ühtede kaante vahel Dicki jutuloomingu absoluutsesse paremikku kuuluv "Second Variety"; põnev, kuid ühtlasi vastuolulisi tundeid tekitav "Variable Man"; kogumiku nimilugu, mis oleks enam-vähem aktseptaabel lüürilise vahepalana nii umbes paarikümmet PKD muud juttu sisaldavas valimikus ning tõeliselt halb "Mr. Spaceship", mille puhul ma tõsiselt kahetsen, et ma seda üldse lugesin. Eks ta ole.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumiku lugemine kulges mul kummaliselt. Lugesin ja siis jäi pooleli, sest... raamat kadus kuhugi ära. Pool aastat hiljem leidsin voodi alt üles ning siis oli tükk tegemist, et meenutada, kuhu järg jäi. Kõlab nagu oleks tegemist kehva teosega, kui juttude sisu ei mäleta? Tegelikult on minu puhul vastupidi - häid raamatuid võin korduvalt lugeda, sest detailid ja mõnikord isegi puänt pole meeles, halvad lugemiselamused jäävad aga teravalt meelde.

Jätsin nimiloo vahele, sest nii palju oli meeles, et see sai loetud ning mingi taimedeks muutumise lugu see oli. Ja et autori põhiline sõnum oli selle looga öelda: "võtke vabalt". Loetav, mõtlemapanev, hinne "hea".

"Mr. Tähelaev" tuli osaliselt tuttav ette, osaliselt mitte. Kui lõpuni sain, oli selge, et lugesin teist korda. Aga erinevalt enamikest eespool arvustanutest ei kahetsenud. Tugevalt sõjavastane lugu, selge sõnumiga inimkonnale otsida muud arenguteed. Jah, oli küll ebaloogiline lõpplahendus, kuid see selleks, minu jaoks oli tähtis sünum. Nii et ikkagi "neli".

"Mees võrrandis" jäi minu jaoks vast kogumiku nõrgimaks looks, sest kuigi isegi "maakerasuurused loogikaaugud" mind enamasti väga ei häiri, oli siin loos kogu pääsemine ikkagi ülimalt naiivselt lahendatud ning vastuolusid teisigi - no mingi valemiga ei ehita laste walkie-talkiest tähtedevahelist saatjat jms. Napilt oleks "kolme" pannud, kuid kuna lugu ise oli vägagi lobedalt loetav siis annan andeks.

Kahtlemata oli kogumiku parim lugu viimane, hoolimata sellest, et mul oli juba poole jutu pealt selge, kes on kes ja mis on mis ning kuhu see kõik välja jõuab. Aga kirja oli see pandud kõik niivõrd hästi, et pildid jooksid pidevalt silme ees ja raamatut ei tahtnud käest ära panna. Aga kõige tähtsam oli loomulikult loo moraal: hoiatus isetäiustuvate ja autonoomsete relvasüsteemide eest. "Viis".

Tervikuna - väga hea kogumik, öelgu eelarvustajad, mis tahes. Olen isiklikult väga rahul, sest polnud autori varasema loominguga tuttav ning tema hilisem küberpunk või alternatiivajalugu pole mind niimoodi köitnud. Loodaks väga, et just Philip K. Dicki jutte rohkem eesti keeles avaldataks, sest mulle tundub, et just see vorm on see, kus autor särab. Tubli töö tundmatu kirjastuse poolt, nii hoida!

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019

Autorite sildid: