The Three Stigmata of Palmer Eldritch on viirastuslik-düstoopiline ulmelugu. Millalgi 21. sajandi alguses on kliimamuutuse tagajärjel kuumus praeguse parasvöötme maades nii kohutav, et päevasel ajal ilma erivarustuseta õues viibimine tähendab kiiret surma.
Rahvusriigid on oma võimu kaotanud ning maailma üle valitseb ÜRO, mida kontrollivad aasialased ja aafriklased oma rahvastiku ülekaaluka hulga tõttu. ÜRO üheks suureks ettevõtmiseks on kosmosevallutamise-programm, mille käigus rahvastikku sunniviisiliselt lähimatele taevakehadele ümber asustatakse.
Kuid kosmoses on tingimused nii viletsad, et kolonistid on peaaegu täielikult langenud sõltuvusse Can-D nimelisest narkootikumist, mille abil enda teadvused miniatuurse nukumängu sisse viiakse. Selline eskapism on maailma suurim äri, mille osas on pea monopoolses seisundis suurkorporatsioon P.P. Layouts.
Ühel hetkel aga lööb kaardipaki segamini Proxima Centaurilt tagasi saabunud ekstsentriline miljardär Palmer Eldritch, kes on sealt kaasa toonud uue ja väidetavalt parema narkootikumi Chew-Z. Loomulikult ei saa P.P. Layoutsi tegevjuht Leo Bulero seda asja niisama jätta...
Ma pean ütlema, et see teos on oma parimatel hetkedel täiesti suurepärane. Kohati aga vajub see iseenese raskuse all kokku ning võimsast ehitisest saab nõnda lihtsalt üks veider kuhjatis. Kuid muidugi ei saagi nii paljude ideedega korraga žongleerimine kerge olla.
Ideed on kahtlemata loo kõige parem osa. Näiteks võimas kliimadüstoopia, mis teeb silmad ette ka paljudele kaasaegsetele samal teemal kirjutajatele (Kim Stanley Robinson, Paolo Bacigalupi). See, kuidas ülirikkad endale biotehnoloogia abil kitiinkesta kasvatavad, et vabalt tapva päikese käes olla, on just selline idee, mida parimat sorti ulmelt oodata.
Ning see on ainult väike taust. Tähtsamaks osaks on sedasorti totalitaar-kapitalistlik düstoopia, kus ÜRO sallib P.P. Layoutsi (ametlikult ebaseaduslikku) narkokaubandust seetõttu, et ilma sellise eskapismita läheksid ÜRO sunniviisilised kosmosevallutajad lihtsalt hulluks. Irooniliselt on narkoga koos käivad nukumängud on täiesti legaalsed, isegi kui on selge, et ilma esimeseta on need täiesti kasutud.
Kuid koos Palmer Eldritchi ja Chew-Z narkootikumiga tulevad lisaks sisse Dicki lemmikteemad, neist kõigepealt küsimus, et mis on reaalsus. Ning kahtlemata on Chew-Z rännakud ajas ja ruumis märkimisväärselt hästi kujutatud.
Sellele lisab Dick siis aga veel kristliku mõõtme, kuna Eldritch pole just see, millena ta alguses paistis. Muidugi on see juba raamatu pealkirjastki selge, kuigi Eldritchi stigmad (käsi, silmad, hambad) on ehk ainult mõtteliselt seotud Kristuse omadega (labakäed, labajalad, külg).
Siis, kuskil raamatu viimases kolmandikus saabki seda kõike natuke liiga palju ning suur osa teksti läheneb seosetule segadikule. Ainult Barney Mayersoni rännak (see endine P.P. Layoutsi selgeltnägijast turundusjuht on muuseas teose parim tegelane) hoiab siis veel kõike vee peal.
Kokkuvõttes on tegemist siiski võimsa teosega. Ainuüksi oma ideede äikesetormi eest vääriks see isegi kõrgemat kiitust, kuid isegi kõike ühe komplektina arvestades on siin väga palju lugemisväärilist. Natuke arutut narkotrippi üle elada ei ole selleks just palju tahetud.
Hinnang: 8/10
