Varem olin lugenud vaid paari Dicki pikemat asja, mis eesti keeles ilmunud (Elektrilambad, Ubik, Mees kõrges lossis) ja tutvus tema lühemate paladega oli seega esmakordne. Ehkki igaüks neist väärib ilmselgelt eraldi arvustamist, mida ehk õnnestub samuti teha, võiks siin pealiskaudselt iseloomustada nende mõningaid ühisjooni. Vist peaaegu kogu Dicki loomingule on iseloomulik tumedus, äng ja rusutus, mis puhuti näib muutuvat täielikuks lootusetuseks (põhjendades sestap Dicki tsitaati tollesama kogumiku ümbriselt, mille järgi ta enamiku oma kirjanikuteest uskus, et universum on tema vastu), mistap muusikavallas kõlab tema kirjutatu hästi kokku doom metaliga. Ja teadupärast on Mart Kalvet kirjutanud vähemalt ühe otseselt Dickist inspireeritud loo, "Tere tulemast vanglasse", mis annab küllalt hästi edasi Dicki maailmade ühe põhielemendi: tajutav reaalsus, nii kole, kui see ka on, on siiski midagi väga ilusat ja pehmet tegeliku reaalsuse kõrval, mis käesolevas kogumikus ilmneb eriti loos number 8; ent reaalsuse ja taju vahekordi lahatakse ka mujal (eriti nr 7).
Üks Dicki kirjutiste kõige ilmsemaid ühisjooni on sõjavastasus, mis domineerib eriti kogumiku esimeses kolmes loos, ent on olulisel kohal ka enamikus ülejäänutes, olles suuresti kantud külma sõja aegsest tuumasõjahirmust, ent ka laiemast üldhumanitaarsest tunnetusest, et sõda hävitab normaalse inimühiskonna ja -suhted.
Väga tihti sekeldavad Dicki lugudes ringi ka tehisinimesed, kes puhuti tõusevad ka peategelasteks (nr 7); samas kui kosmoselennud jms, mis on paljude ulmekirjanike jaoks väga kesksel kohal, jääb Dicki jaoks enamasti kuhugi tahaplaanile; tema lugude tegevus toimub enamasti Maal (tihti juttudes nimetatud Terraks) või siis selle lähiümbruses (Kuul).
Enamjaolt meeldisid mulle need lood väga, ent ometigi tekitasid teatavaid tõrkeid mõned loogikavead (ehk siis mõned libastumised, mis ei paista sobivat autori enda loodud maailma loogikasüsteemi), mis ilmselt tulenevad kogumiku eessõnas mainitud Dicki kombest kirjutada oma jutte väga kiiresti ja amfetamiinilaksu all olles. Teisalt muidugi, ega loo jooksmise ja nauditavuse seisukohalt sellised asjad pole otseselt primaarsed, olulisim on ikkagi üldine mulje. Ja see mulje kogu kogumikku arvesse võttes jääb kuhugi väga tugeva nelja piirimaile: väga suurt osa lugudest võiks hinnata kahtlemata 5-ga, ent on ka mõningaid, mis paraku ansamblist välja langevad.