On tulevik. Paremal järjel inimesed elavad suurtes kortermajades, mis moodustavad omamoodi ühiskondlike gruppe, mis üksteisega konkureerivad. Lisaks sellele on igal majal ka oma õpetajad, psühholoogid ja jumal teab veel mis. Korteriühistu koosolekud on kohustuslikud ning algavad palvusega, millele järgneb vajadusel ka majaelanike poolt korraldatud talendivõistlus. Selgub, et juba pikemat aega on Ameerikamaad valitsenud esimene leedi, kellele meeldivad igasugused kaunid kunstid. Kes proua presidendile muljet avaldab, see on elu lõpuni tehtud. Terasid sõkaldest käivad eraldamas esimese leedi agendid. Loomulikult ei toeta kogu populatsioon kirjeldatud maailmakorda ning ettevõtlikumatel on võimalus pageda kosmosesse. Jutu peategelaseks on mingisugune hädavares, kes oma lapsepõlve talendivõistlusel proua presidendile muljet ei avaldanud ning pole ka hiljem millegi erilisega hakkama saanud. Tema vend, kes tegeleb inimestele väikeste kosmoselaevade müügiga, omab mingisugust seadeldist (Marsil välja surnud eluka tehiskoopiat), mille abil on võimalik kaaskodanike mõistust mõjutada. Nähes selles oma viimast kõimalust, astub luuser koos oma vennaga veel ühel talendivõistlusel üles ning oh seda üllatust, kui selgub, et esimene leedi soovib neid esinemas näha. Kõik muidugi ei kulge päris plaanipäraselt. Tegu on ilmselgelt väga keerulise ja ideederohke jutuga. Kohati isegi liiga. Eraldi on kõik detailid päris huvitavad, kuid juttu kokku panduna ei hakka need kahjuks kuidagi toimima, ei moodusta ühtset tervikud. Autor jätab liiga palju lahtiseid otsi ning libiseb mõningatest asjadest sujuvalt üle. Kõigel on kiirustamise maik küljes. Pigem on tegu romaani sisututvustusega, kui jutuga. Ilmselt jõudis Dick ka ise samasugusele järeldusele ning otsustas juba samal aastal kirjutada teksti ümber korralikuks romaaniks. Kuna ise pole raamatut lugenud, ei saa ka öelda, kas ta sai ülesandega hakkama või mitte. Sellisel kujul on aga "Novelty Act" halvasti teostatud hea jutt ning ainult kolme väärt.