Tüüpiline PKD lugu: ühiskond on süsteem ja inimese roll süsteemis on olla pisikene detail, mis annab oma tillukese panuse masinavärgi toimimisse. Loo põhiküsimus väljendub Joani pöördumises Bryani poole:"Aga kellele see [planeet] jääb?" Jutu esimene pool meeldis üsna, sest kuigi meeleolu ei ole helge, tabab see autori lainepikkust. Loo teises pooles leidub mõttekordusi, mis jutule kui tervikule midagi juurde ei anna.