Eristatavad on kolm tegevusliini, millest esimeses näeme laste mõttevahetust seoses abordiauto ringsõitudega (meenutus sellest kuidas üks poiss karjus kui talle järgi tuldi ja et vanemad olid selleks puhuks mingil ettekäändel kodust lahkunud ning kuulujutt, et kuuldavasti pidid taolised autod olema isegi hulkuvate kasside ja koerte tarbeks). Teises liinis näeme üht kaheteistaastast poega kasvatavat pere oma igapäevases elus, kus naine räägib, et seoses sellega, et ta pole aborti teinud, tunneb ta end seltskondlikus elus valge varesena jmt. Kolmandas kujutatakse ühe isa vastuhakukatset, kelle poeg mingi paberi puudumise tõttu abordiauto poolt üles korjatakse. Isa väidab, et ta hing on kaduma läinud ning et ka teda tuleks ekstermineerida. Võetaksegi asjaolude selgitamiseni. Sünnib ilge jama, kohale lendab parv asjast haisu ninna saanud ajakirjanikke ning asjasse segatud lastakse koju. Lugu kroonibstseen, milles mehed tõdevad, et nende pooltplaanitud pagemine (koos lastega) Kanadasse, kus sellist abordiseadust pole, unistuseks jääbki.
Kahtlemata võib teost käsitleda antifeministliku propagandana. See ei tähenda aga, et teosel üldinimlik sõnum ei puuduks ja Dick mõjuvalt kirjutada ei oskaks. Minu meelest tabavad üsna mitu tähelepanekut ka märki. Ilmselt kolmandat korda ma seda juttu siiski enam ei loe, sest teda on üsna raske taluda.