Hetkel läheks kohalikes oludes iga postapokalüptiline romaan vast võrdlusse Milleri Kantileeniga. Mis vist siiski on sügavam kui DI. Samas, võrreldes esimeste ulmeklassikasse kuulunud katastroofijärgsete lugudega (Merle, Shute vms) on asi oluliselt parem. Kahe suht erineva autori koostööl on nii plusse kui miinuseid. Dicki jaoks on kõige iseloomustavamaks sõnaks muidugi "paranoiline". Zelazny puhul... kaalunud "reibast" ja "optimistlikku", jääksin vist veidi kohmaka "elujaatava" juurde. Kummas järjekorras just, eeldaks nüüd analüüsi, kumma panus on olnud suurem, aga see kipub üle jõu käima. Elujaatavalt paranoiline või paranoiliselt elujaatav? Hmm... Aga väga hea igal juhul.
Koos kirjutades ei saa kumbki osaline laskuda väga sügavatesse mõtisklustesse, nii on ehk mõnigi intrigeeriv liin jäänud pealiskaudseks. Sügavuse asemel on väga elegantne ja professionaalne kirjanikutöö. Mis minu jaoks ületab - eeskätt teostuse poolest - Asimovi, Clarke`i, Lemi kui kunagise Mirabilia valiku põhjal "klassikuteks" peetud autorite loomingu. Ma kardan, et see romaan jääb - ka oma väljaarendamata võimalustega - mind mõneks ajaks painama. Ja kahtelmata on esialgu tegemist selle aasta parima lugemiselamusega :)