The Penultimate Truth on postapokalüptiline ulmelugu. Mingil hetkel enne Kolmandat maailmasõda on maailma kaks suurvõimu (Wes-Dem, ehk Lääne-Euroopa ja Ameerika, ja Pac-Peop, ehk Ida-Euroopa ja Aasia) mõlemad endale loonud ulatusliku maa-aluse punkrivõrgustiku, kus sõja korral saaks oluliste tööstusharude tegevus jätkuda. Sõda algabki ja neisse varjenditesse viiakse mõlemalt poolt tööle kümneid miljoneid inimesi.
Sõda saab ootamatult kiiresti läbi, sest pärast mitut vastastikku antud hävitavat tuumalööki sõlmivad mõlema poole vähesed alles jäänud juhid rahu. Kuid punkrites rügavatele töötajatele otsustatakse seda mitte öelda. Järgnevate aastate jooksul luuakse ühtne propagandasüsteem, mis maa alla võltsitud sõjauudiseid edastab, samas kui maapealne eliit kogu tühjaks jäänud pinna enda tarvis hiiglaslikeks mõisaparkideks jagab.
Viisteist aastat hiljem kõigutab tasakaalu aga ettevõtliku meelega Louis Runcible, kes on hakanud osasid töötajaid maa alt välja tooma ja oma natuke paremate tingimustega laagritesse asustama. Süsteemi tipus istuv paranoiline diktaator Stanton Brose loob seepeale plaani Runcible hävitamiseks. Samal ajal aga on ühe maa-aluse punkri juht Nicholas St. James ette võtmas meeleheitlikku sammu maapinnale tõusmiseks...
Ma pean ütlema, et ühest küljest võttes on see lugu Philip K. Dicki kohta üllatavalt sirgjooneline. Kogu süsteemi ja selle suurejoonelise pettuse elemendid esitatakse kohe esimeste peatükkidega, seejärel keskendub ülejäänud lugu diktaator Bose plaanile, millesse sekkuvad näiteks andekas kõnekirjutaja Joseph Adams, eradetektiiviagentuuri juht Webster Foote ja salapärase taustaga David Lantano.
Teisest küljest aga on selge, et suures pildis ei leia autori silmis armu ka parimate kavatsustega tegelased selle eliidi hulgas toimuva võitluse hulgast. Seda näitab ka asjaolu, et selle konflikti finaali ei ole üldse kirjeldatud ning tegelased võivad vaid oletada, mis seal tegelikult toimus. Asjalood on juba ammu sealmaal, kus mingid reformid ja järk-järgulised muutused ei oleks piisavad ja ainult revolutsioon võib õigluse taastada.
Kõik see paneb aga küsima, et vahest oli Lantano ajarändude teema sisse toomine natuke mõttetu? Kõik propagandasse puutuv, alates juba esialgsest 1980ndate suurest võltsingust, millega Teise maailmasõja ajalugu ümber kirjutati, läks väga hästi teemasse. Natuke vilets on aga pead murda selle üle, kuidas Lantano isik selle kõige juures oluline on, kui lõplikuks vastuseks on "üldse mitte".
Lõpuks jääbki põhiloo sirgjoonelisusest hoolimata üldpildist natuke katkendlik mulje. Selline jutustamisviis on autorile muidugi omane, kuid tihti töötab see tal paremini kui siinkohal. Samuti võiksid lõpuni seletamata jäävad kõrvalteemad panna küsimusi küsima või teooriaid pakkuma, mitte lihtsalt õlgu kehitama. Ei maksa valesti aru saada, märkimisväärselt tugev on see teos kindlasti. Dicki teoste paremikuni see lihtsalt päris ei küüni.
Hinnang: 7/10
