Kasutajainfo

Philip K. Dick

16.12.1928–02.03.1982

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip K. Dick ·

The Penultimate Truth

(romaan aastast 1964)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
1
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (3)

XXI sajandi algus. 1980-datel toimunud maailmasõja tulemusena on enamus ellujäänud inimestest maaalustes varjendites, tootes "rinde" jaoks tehnikat. Vaid kangelaslik valtsus on kusagil maapinnal, võideldes vaenlasega. Vähemal niivisi väidab propaganda.

Tegelikult on sõda ammu läbi, radiatsioonitase on langenud, maapind on suuremalt jaolt muutunud suureks pargiks, mida jagavad omavahel üksikud võimu esindajad. Et vältida inimeste tungimist varjenditest maapinnale, valetab valitsev klikk aastakümneid (loomulikult mõlemad sõja osapooled on omavahel selles ammu kokku leppinud), et maapind on saastatud, seal on enneolematud haigused jne. Selline olukord ei saa aga kesta igavesti - mõned inimesed pääsevad siiski pinnale ja saavad tõe teada.

Romaani idee on hea, kuid teostus läheb veidi käest ära. Ajarännud ja tuumaraketi otsetabamust kannatavad tankid on juba liiast (ja see on kõik 1980-datest aastatest!).

Üle kolme ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Enamasti on kõigis Dicki tekstides väga huvitav, kandev originaalne idee, mille ümber sündmustik püsti pannakse. Samas ei maksa Dicki loomingust suuremalt jaolt otsida karaktereid ega story-tellingut, mõnikord tunduvad tema romaanide ülesehitused ja kulgemised lausa jahmatavalt mannetud, milles toimub mingi pseudotegevus, mingid pidevad arutelud ja üha pöörasemaks ja segasemaks muutuvad taustad. Dick uperpallitab oma ideedega ja pööritab tegelasi nende ideede implikatsioonides – nii et kui on tahtmist lugeda ideedest, on Dick tõesti paslik, aga kui tahad sinna kõrvale ka romaani, siis tihtipeale kujuneb Dick pettumuseks.

„The Penultimate Truth” on selles suhtes üsnagi vahepealne ja tüüpiline Dicki romaan, selline keskmik, milles on tõeliselt haarav idee ja olustik, algab ka nende lahtikirjutamine, kuid kusagilt poole pealt kipub sündmustik minema kuidagi liiga palavikuliseks ja sumbuurseks. Lõpuosas põimitakse kõik liinid ju kenasti kokku, kuid lugemiselamust – võrreldes mitme teise Dicki romaaniga – on siit raske saada. Üldiselt eeldab see lugu ka parajat ajuderagistamist, et kirjaniku pööraste ideedekaskaadiga kaasa minna.

2025. aastaks elab enamus inimkonda maa-alustes varjendites ja usub, et pinnal käib jätkuvalt tuumasõda. Varjendites toodetakse roboteid, kes saadetakse pinnale, kuid tegelikult on Maa jaotatud Ida ja Lääne juhtkonna vahel, kes elavad kõige parema tehnikaga varustatud hiigelsuurtes maavaldustes, mõisades ja robotid on nende teenrid. Loodusel pole enam suurt häda midagi, sest sõda on ammu möödas. Inimesi aga maapeale ei lasta, eliit naudib oma staatust ja mugavusi, uskudes, et inimestega asustatud Maal puhkeks vältimatult IV Maailmasõda. Varjenditesse edastatakse president Yancy patriootlikke kõnesid… ainult et Yancy on tehislik nukk, kõned on osavate propagandiste kirjutatud ning tegelikult loeb ja töötleb neid kõnesid Megavaci nimeline arvuti. Ühe varjendi „president” ronib siiski pinnale, et mustalt turult osta inseneri jaoks miski tehiselund. Loo põhitelg on aga seoses ühe erakordselt geniaalse speechwriteri David Lantanoga, kes polegi üldse see, kellena esineb; ning eliidi omavahelise kismaga, et üks suurmaavaldaja auti mängida. Lugu läheb tõeliselt pöördesse, kui selgub, et ka ajas on võimalik tagasi liikuda ning saavad selgeks 20. sajandi lõpu saksa propagandisti Fischeri manipulatsioonid dokumentaalfilmiga II maailmasõjast.

Nagu öeldud, on romaanis põrgulikult häid ideid, kuid romaani ise pole kuigi mugav lugeda. Dicki sõnumid ja hoiakud on muidugi päevakajalised, tema põlgus poliitilise eliidi ja rahvaga manipuleerimise suhtes on ehedad ja jõuliselt esitatud. Aga selle loo lugemine on kaunikestki vaevaline.

Teksti loeti inglise keeles

The Penultimate Truth on postapokalüptiline ulmelugu. Mingil hetkel enne Kolmandat maailmasõda on maailma kaks suurvõimu (Wes-Dem, ehk Lääne-Euroopa ja Ameerika, ja Pac-Peop, ehk Ida-Euroopa ja Aasia) mõlemad endale loonud ulatusliku maa-aluse punkrivõrgustiku, kus sõja korral saaks oluliste tööstusharude tegevus jätkuda. Sõda algabki ja neisse varjenditesse viiakse mõlemalt poolt tööle kümneid miljoneid inimesi.
 
Sõda saab ootamatult kiiresti läbi, sest pärast mitut vastastikku antud hävitavat tuumalööki sõlmivad mõlema poole vähesed alles jäänud juhid rahu. Kuid punkrites rügavatele töötajatele otsustatakse seda mitte öelda. Järgnevate aastate jooksul luuakse ühtne propagandasüsteem, mis maa alla võltsitud sõjauudiseid edastab, samas kui maapealne eliit kogu tühjaks jäänud pinna enda tarvis hiiglaslikeks mõisaparkideks jagab.
 
Viisteist aastat hiljem kõigutab tasakaalu aga ettevõtliku meelega Louis Runcible, kes on hakanud osasid töötajaid maa alt välja tooma ja oma natuke paremate tingimustega laagritesse asustama. Süsteemi tipus istuv paranoiline diktaator Stanton Brose loob seepeale plaani Runcible hävitamiseks. Samal ajal aga on ühe maa-aluse punkri juht Nicholas St. James ette võtmas meeleheitlikku sammu maapinnale tõusmiseks...
 
Ma pean ütlema, et ühest küljest võttes on see lugu Philip K. Dicki kohta üllatavalt sirgjooneline. Kogu süsteemi ja selle suurejoonelise pettuse elemendid esitatakse kohe esimeste peatükkidega, seejärel keskendub ülejäänud lugu diktaator Bose plaanile, millesse sekkuvad näiteks andekas kõnekirjutaja Joseph Adams, eradetektiiviagentuuri juht Webster Foote ja salapärase taustaga David Lantano.
 
Teisest küljest aga on selge, et suures pildis ei leia autori silmis armu ka parimate kavatsustega tegelased selle eliidi hulgas toimuva võitluse hulgast. Seda näitab ka asjaolu, et selle konflikti finaali ei ole üldse kirjeldatud ning tegelased võivad vaid oletada, mis seal tegelikult toimus. Asjalood on juba ammu sealmaal, kus mingid reformid ja järk-järgulised muutused ei oleks piisavad ja ainult revolutsioon võib õigluse taastada.
 
Kõik see paneb aga küsima, et vahest oli Lantano ajarändude teema sisse toomine natuke mõttetu? Kõik propagandasse puutuv, alates juba esialgsest 1980ndate suurest võltsingust, millega Teise maailmasõja ajalugu ümber kirjutati, läks väga hästi teemasse. Natuke vilets on aga pead murda selle üle, kuidas Lantano isik selle kõige juures oluline on, kui lõplikuks vastuseks on "üldse mitte".
 
Lõpuks jääbki põhiloo sirgjoonelisusest hoolimata üldpildist natuke katkendlik mulje. Selline jutustamisviis on autorile muidugi omane, kuid tihti töötab see tal paremini kui siinkohal. Samuti võiksid lõpuni seletamata jäävad kõrvalteemad panna küsimusi küsima või teooriaid pakkuma, mitte lihtsalt õlgu kehitama. Ei maksa valesti aru saada, märkimisväärselt tugev on see teos kindlasti. Dicki teoste paremikuni see lihtsalt päris ei küüni.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: