Üks noorem mees otsustab paarkümmend aastat hiljem külastada sünnilinna. Ta on oma naist juba aastaid tüüdanud lõputute juttudega enda armsast ja kenast sünnilinnast. Kohale jõudnuna avastab mees, et peale nime pole linnas miski endine ning isegi vanad elanikud ei näi mäletavat asju, mida tema mäletab. Viinud tõreda ja taipamatu naise (nagu nad Dicki teostes ikka on) naaberlinna, mees naaseb, et asjas selgusele jõuda. Kui alguses on romaan meeleolult üsna Clifford D. Simaki loomelaadi meenutav, siis õige pea kogub lugu tuure ning jõuab kätte ka üks autori põhiteemadest – reaalsus, selle suhtelisus ja muutmine.
Hea romaan, mitte küll tippromaan... kuid minu arvates üsna tasemel tekst! Võimalik, et siin mängib ka rolli minu liialt hea tutvus Philip K. Dicki loominguga, sest mingit «Härjapõlvlaste kaitseala» laadi fantaasiaromaani ma Dickilt küll ei oodanud. Jah, ma tean, et Dick on veelgi fantasyit avaldanud, aga siiski. Ja tegelikult pole see romaan ka ju fantasy... igatahes ei soovita Simaki fännidel seda kohe lugema tõtata, võib seedimise ära rikkuda. Romaan uitab lõpuks ikkagi ära sinna siseukse taha, sedavõrd hämaratele radadele, kus isegi Surm seista ei soovi. Clifford D. Simak poleks säherdusi asju ka kõige hullemas Wisconsioni samakapohmellis näha võinud. Kuid mis teha, eesti (ulme)lugeja jaoks on selline unine ja pisut muinasjutuline ameerika väikelinn ja Clifford D. Simaki looming üsna samatähenduslikud asjad...