Ühendettevõte, mis toodab klavereid ja elektrioreleid astub ühte sammu tehnoloogia arenguga ning ühel ilusal päeval näeb firma laboris ilmavalgust mees USA kodusõja päevilt - Edward W. Stanton. Tegu on tehisinimese e. simulakrumiga, kellele on antud ajaloolise isiku välimus ning sisse söödetud kogu asjassepuutuv informatsioon. Edasisteks investeeringuteks tahab firma köita meedia lemmiku ning multimiljonäri Paul K. Brannoni tähelepanu, kuid raamatu peamiseks liiniks on firma ühe omaniku (Louis Rosen) ning teise omaniku 18-aastase tütre (Pris Frauenzimmer) vaheline kire ja vihkamisega vürtsitatud vägikaikavedu. Tütarlaps on alaline psyhhiaatrite klient, sellest tulenevalt tavapäratu käitumise ja ütlemisega ning paljud dialoogid on väga nauditavad. Hoolimata peategelase skisofreeniahoost romaani lõpuosas, püsib romaan Dicki kohta hämmastavalt konkreetsena kuni suurepärase finaalini ning on sealjuures ühtlaselt hea.
Dicki simulakrumid (hiljem ilmub romaani ka Abe Lincolni personifikatsioon) ei vasta robootika kirjutamata standarditele, sisuliselt on tegu surnust elluäratatud inimestega ning seda funktsiooni nad süzhee huvides ka täidavad. Antud raamatul on tegelikult üldse väga vähe ühist ulmekirjandusega, kuid ma ei ole Jüri Kallas, kes peavoolu kirjandust haistes "Karauul!" kisendab, sestap viis.
Dicki simulakrumid (hiljem ilmub romaani ka Abe Lincolni personifikatsioon) ei vasta robootika kirjutamata standarditele, sisuliselt on tegu surnust elluäratatud inimestega ning seda funktsiooni nad süzhee huvides ka täidavad. Antud raamatul on tegelikult üldse väga vähe ühist ulmekirjandusega, kuid ma ei ole Jüri Kallas, kes peavoolu kirjandust haistes "Karauul!" kisendab, sestap viis.