On aasta 2055, esimeste kosmoselendude käigus on selgunud, et Maa on miskite starmanite unustatud koloonia - ja et starmanid on miskite putukalaadsete olevustega sõjas. Seega pole raske poolt valida. Ainult et starmanid kipuvad sõjas alla jääma ning esitavad maalastele ikka suuremaid nõudmisi. Maal valitseb üsna diktaatorlikult ÜRO peasekretär Molinari - tema sõlmis ka starmanidega koostöölepingu. Molinari tervisega on mingid kummalised lood - vahepeal on ta juba peaaegu surnud, läbirääkimised, mille käigus starmanid tahtsid miljonit või paari maalast endale sõjatehastesse tööle, jäävad katki, siis laekub Molinari alaealine armuke, ütleb, et ära jama, tõuse juba püsti, ja diktaator ajab end jalule, nagu poleks midagi häda olnudki. Peategelane on kirurg, kelle senine töö on olnud jõuka firmaomaniku lagunevaid organeid kunstlikega asendada, nii et vana on juba tublisti üle 100 aasta elanud ega kavatse niipea lõpetada. Siis satub arstionu aga Molinari ihuarstide hulka ja sellega ka poliitikasse. Ja veel tuleb - nagu Dicki puhul võibki arvata - mängu vastik aine. Väga mürgine, väga adiktiivne, ning kes seda võtab, satub mingiks perioodiks aegruumis kuhugi mujale. Kes minevikku, kes tulevikku, kes mingisse paralleelmaailma. Käib vilgas ja kahtlemata üsna haarav sebimine - kord on vaja tulevikust tuua ainele vastumürki, kord ainet ennast, kord käia nõu pidamas oma tulevikus elava "minaga", et uurida, kuidas sõja käiku mõjutada, starmanidest lahti saada ning hoopis põrnikatega rahu teha.
Et siis üsna segane ja Dickile omaselt paranoiline maailm. Ainult lõpuks selgub, et see kõik on vaid taustaks üpris maisele love-hate suhtele tohtri ja tema mitte just parima iseloomuga naise vahel. Ütleks, et ainult ajarännud või ainult paralleelmaailmad oleks välja kannatanud, aga mõlemad kokku moodustasid tiba liialt pompöösse dekoratsiooni Dicki enda õnnetute abielude põhjuste lahkamisele.