Selle kandva mõtte originaalsus ongi raamatu tuum, ülejääv dickilikult hägune. Aga et just need ideed mind Dicki juures võluvad, osutus saadud elamus igati positiivseks.
(romaan aastast 1964)
Käesolev romaan liigitub veidi-alla-kesktaseme Dickiks, mida võiks pidada üsna ebasobivaks eksemplariks esmatutvuseks ja tegelikult ei soovitaks ma seda eriti ka Dicki juba proovinud lugejatele. Sest kuigi siin on kordustöötluses nimetamisväärselt suur arv Dicki püsiteemasid ja -tegelasi ning skisofreenikute klanni näol ka päris andeks leid, mingit märkimisväärset uut kvaliteeti sellest ei sünni. Peategelase püüdluseks romaani algul on tappa oma naine, milleks ta mõtleb kasutada kaugjuhtimisega androidi. Kuid kuna tööandja saab sellest haisu ninna, järgneb vallandamine ja ühes sellega kaob ka juurdepääs roboti juhtimispuldile. Edasi veetakse peategelast autori suva järgi ühest piinlikust situatsioonist teise, tegevusse sekkuvad mõjuvõimsad jõud. Ja peale raamatu lõpetamist on märksa kehvem tunne kui lugemise ajal.