Kuni hetkeni, mil viiest köitest koosnev Philip K. Dicki kogutud lühiproosa pakett USAs ilmus, ei saanud kirjaniku fänne - kes pidid tekstide jahil kammima läbi vanaraamatupoode, et leida läbimüüdud väiksetiraazhilisi kogumikke või ajakirjanumbreid, kus tekstid algselt ilmusid - just väga õnneliku saatusega inimesteks pidada. Tänaseks on olukord suisa vastupidine – Philip K. Dicki kõrval ei ole just palju ulmeautoreid, kelle lühiproosa sama kättesaadav oleks. 18 aasta jooksul on viieköitelisest ammendavast koguteosest ilmunud erinevatelt kirjastustelt mitmeid kordustrükke, mille käigus on muutunud mõne köite nimi ja (minimaalsel määral) ka sisu.USA kirjastuse Underwood-Milleri 1987. a. ilmunud kõvakaanelisele esmaväljaandele järgnes õige pea analoogiline kirjastuse Gollanz kõvakaaneline briti kordustrükk. 1991. a. ilmus esmalt briti pehmekaaneline väljaane kirjastuselt Grafton, milles (ilmselt tänu filmi “Total Recall” väljatulekule) muudeti ära viimase köite pealkiri (“We Can Remember It For You Wholesale”). Ka said köited märksa pilkupüüdvama (ehkki Dicki lugude sisuga mitte eriti seostuva) Chris Moore’i pintsli alt pärineva kaanekujunduse. Ligilähedaselt samal ajal ilmusid veidi süngema välisilmega pehmekaanelised versioonid raamatuist ka USA kirjastuse Citadel Twilight väljaandes, kus uued pealkirjad – “The Short Happy Life of Brown Oxford”, “We Can Rememer It For You Wholesale” [algsest viiendast köitest tuli siia nimilugu ja “Second Variety” tõsteti kolmandasse, mistõttu selle väljaande 2., 3. ja 5. köide on BAASis registreeritud omaette arvustusüksustena], “Second Variety”, “Minority Report”, “The Eye of the Sibyl” - said kõik köited. Hilisemad briti väljaanded (kirjastused HarperCollins Voyager ja Millennium) on muutnud ära 4. köite pealkirja – analoogiliselt USA väljaandega on selleks “Minority Report”. Hetkel trükis olevat Millenniumi komplekti olen näinud ka Eestis müügil – HarperCollinsist varasemast versioonist eristab neid sinine riba esikaane ülaservas, kus on kirjas köite järjekorranumber ja väiksem kirjashrift, mistõttu on neid mõnevõrra ebamugavam lugeda (lehekülgi on sellest tulenevalt vähem, kuid raamatu paksus sellest eriti mõjutada pole saanud), aga see-eest ei lähe vähemalt trükivärv näpu all laiali! Ka USAs on parajasti käsil uusväljaande publitseerimine, mille käigus on esimese köite pealkirjaks saanud “Paycheck”.
Peale selle on Citadel Twilight veel 1997. a. lasknud välja raamatu pealkirjaga “The Philip K. Dick Reader”, mis on sisuliselt kogutud juttude kolmas köide miinus originaali kolm viimast pluss neli Dicki “filmijuttu”. 2002. a. on ilmunud “Selected Stories of Philip K. Dick”, mis tahab olla ilmselt omalaadne best-of, koondades endasse 18 juttu üle kogu kirjaniku loomeperioodi. Veel on Dicki loomingu kinematograafilisest edust tiivustatuna ilmunud samal aastal kogumik “The Minority Report”, mida ei tohiks segi ajada kogutud juttude samanimelise köitega, sest selles on vaid 9 juttu ning Suurbritannias 2004. a. 12 juttu sisaldav “Paycheck”. Seoses mitte väga hullu hinda maksva kogutud juttude massväljaande olemasoluga ei näe küll põhjust, miks keegi sooviks neid endale soetada.
Käeolev kogutud lühiproosa viimane köide sisaldab jutte ajast, mil autor tegeles juba valdavalt romaanide kirjutamisega, millega on seletatav ka perioodi pikkus, kust lood pärinevad (eriti võrreldes eelnenud köidetega), samuti on vähemalt neli lugu (“The Little Black Box”, “A Terran Odyssey”, “Your Appointment Will Be Yesterday”, “Chains of Air, Web of Aether”,) seostatavad romaanidega “Blade Runner”, “Dr. Bloodmoney”, “Counter-Clock World” ja “The Divine Invasion”, olles siis kas lausa katkendid nimetatud teostest või variatsioonid romaanides käsitletud teemadel.
Selliste koondkogumike puhul üldiselt ja Dicki puhul veel eriti kaotab hindepanek mõtte – tekib küsimus, et mida selline hinne peaks üldse kajastama – kas koondhinnangut autori lühiproosale (mis on juba iseenesest võrdlemisi tobe mõte, aga Dicki teosed on niivõrd vahelduva tasemega nii et keskmine hinne ei saakski midagi näidata ja sellest taseme kõikumisest tulenevalt pole raamatu järjest läbi lugemine teab mis peen nauding) või siis antud juhul ehk võrdlust sõsarköidetega (võimalik et keskmistes köidetes on nauditavate tekstide kontsentratsioon mõnevõrra kõrgem, aga mitte oluliselt). Suht jabur oleks hinnata ka toimetajat – autori kogu loomingu järjestamine kronoloogilisel printsiibil ei nõua just erilist geniaalsust. Unustage ära see hinne!
Lugemiselamuse järgi võiks aga kogumiku lood jagada kolme, ligilähedaselt võrdse suurusega rühma. Enim väljapaistvad on ehk sümpaatselt naiivne “A Game of Unchance”, paranoilik ja sundkäituva peategelasega “Retreat Syndrome”, “Faith of Our Fathers”, mis on omamoodi narkonägemuslik orwelliaana, reaalsuse olemusega maadlev “The Electric Ant”, antifeministlik “The Pre-Persons”, paradokslikku ideekonstruktsiooni pakkuv “Your Appointment Will Be Yesterday”, kus aeg voolab tagurpidi, ballardlikult uuelaineline “Chains of Air, Web of Aether” ja muidugi "We Can Remember ...", mis on üks Dicki tuntumaid jutte üldse. Teine grupp jutte (“The Little Black Box”, “Precious Artifact”, “Holy Quarrel”, “Not By Its Cover”, “Return Match”, “Rautavaara’s Case”, “I Hope I Shall Arrive Soon”, “The Exit Door Leads In”) kipub kiiresti ununema ja/või üleliigse mulje jätma. Ja vältimatult on kogumikus jutte, mis ei tekita tavalugejas vast kuigi sooje tundeid, kuid võivad kahtlemata huvi pakkuda Dicki-uurijale ning eriti paadunud fännile.
Dicki peetakse valdavalt romaanikirjanikuks ja õigus ka. Tema jutulooming tervikuna jääb igas mõttes(maht, sisu, kunstilised kriteeriumid) romaaniloomingule alla, kuid parimates palades on tal õnnestunud anda edasi oma sõnum vahest isegi ehedamalt ja täpsemalt sihitumana kui romaanides. Neid õnnestunud jutte pole just palju, aga teisest küljest pole neid ka sugugi mitte vähe.
