Sarnaselt koguteose "The Collected Stories of Philip K. Dick" järgmise köitega on jutud valminud romaanide kirjutamise kõrvalt, kuid raamat tervikuna on parem, sest sel ajal pidi Dick loo mahamüümiseks rohkem pingutama; samuti on siin vähem romaanide fragmente (kaks siiski leiab) või selliseid lugusid, mida sõpradele sünnipäevaks kirjutatakse.Raamatu algus on paljulubav, esimesed viis lugu häälestavad lugeja väga positiivselt. Edasine annab tuntavalt tagasi, kuid mingit eriti negatiivset kogemust siit ei meenu. Kui, siis "Recall Mechanism" (mis lugemise ajal eriti halba muljet ei jäta), ununeb täielikult umbes ühe päevaga ja "Orpheus With Clay Feet", kus peategelane reisib minevikku, et olla muusaks (on selline meelelahutus) ühele ulmekirjanduse klassikule (mis lõppeb küll sellega, et sellist ulmekirjaniku tänapäeval ei teata), jätab võrdlemisi tühja mulje.
Ülejäänud lugudest on teatada järgmist:"What The Dead Men Say" meenutab vägagi "Ubikut" ja eks ta selle üheks algmaterjaliks olegi. Loo alguses on surnud kõikvõimas magnaat, kellega aga poolelu seisundis kontakti võtta ei õnnestu. See eest täidavad eetrit ja telefoniliine tema kommentaarid olukorrale ja heietused tulevastest plaanidest. Tekib olukord, kus inimene mõjutab ilmaelu peale surma rohkem kui enne surma. Peategelasel, magnaadi PR-mehel tuleb sellises skisofreenilises maailmas tegemist teha magnaadi käitumishälvetega lapselapse ning viimase vanaisa poolt promotud endise ja tulevase presidendikandidaadiga.
"Explorers We" on üdini brädburilik laast missioonilt naasvatest kosmonautidest, keda siin aga väga kummaliselt vastu võetakse.
Kogumiku 16. ja 17. lugu on põhjuslikus seoses - esimeses saab tsivilisatsioonide konfliktis pihta maalaste elu juhtiv tehisintellekt, kelle asemele astub seadusega selleks ette nähtud varumees, võrdlemisi tühine tegelane, kes aga iga sekundiga saab teadlikumaks võimust, mida ta valdab ning enamikku aega võimuperioodist kasutab temale ebasümpaatse teletähega maadejagamiseks. Selle tunduvalt paremas ja koomilisevõitu järjes lisandub tegelastele folklaulja Ragland Park (president värbab ta oma õuelaulikuks), kel peale suurepäraste artistlike oskuste on huvitavamgi võime - tema poolt kirjutatud lauludes kirjeldatul on omadus teoks saada, millest tuleneb ka loo irooniline puänt.
"The Unreconstructed M", kus üks mõjuvõimas isik kasutab teise mõjuvõimsa isiku kõrvaldamiseks mingit kavalat masinat (mis sooritab nii veretöö, kui kannab hoolt kolmandale isikule viitavate asitõendite mahajätmise eest), on alguses üpriski põnev, aga lõpuks laguneb laiali.
"Novelty Act" manab lugeja silme ette järjekordse sürreaalse maailma, mida igivalitseb iginoor naispresident (presidendi abikaasa on seevastu valitav amet), kelle erilise heakskiidu pälvivad kõikvõimalikud kunstimeistrid ja taidlejad (ainult originaalne peab seejuures olema) ning linnaelanikud on organiseerunud range korraga ühistutesse.
"If there were no...", mis põhineb Dicki arusaamal, et enamik ajaloolisi figuure on väljamõeldud, on tegelikult üpris hea jutt, kuid tagantjärele on seda juba raskem põhjendada, sest meenub vaid rahulolutunne jutu lugemise ajal, aga mitte see, mis seal toimus. Seda ka hoolimata sellest, et ma olen lugu aastate jooksul mitu korda lugenud.
Ülejäänud lood on juba ühel või teisel moel eraldi arvustamist leidnud ning kokkuvõttes võib öelda, et kogumiku parima loo tiitlile kandideerivad "Captive Market" ning hiljuti ekraniseeritud "Minority Report" (just selles järjestuses). Järgnevad rekursiivset SF-i esindav "Waterspider", mille suhtes olen ilmselt optimistlikumalt meelestatud kui enamik lugejaid ja siis juba teised minu käest eraldi hinded saanud jutud. Kas nüüd "väga hea kogumik", aga selline see Dick oma lühiloomingus enam-vähem ongi.
